Kus kohtuvad Wikmani poisid leegionäride ja rehepapiga?

Virumaa kirjandusauhinna esimene ja viiekordne laureaat Jaan Kross. Foto: Raigo Pajula/Postimees

Kas 25 aastat on pikk või lühike aeg? Elus. Töös. Loomingus. Hindamises. Veerand sajandit on vaetud Virumaal Eesti ajaloo ainelist väärtkirjandust ja antud välja Virumaa kirjandusauhinda.

Lääne-Virumaa keskraamatukogus kohtuvad 20. veebruaril Lääne- ja Ida-Virumaa esindajad, et otsustada Virumaa kirjandusauhinna 25. laureaat. Kandideerivad Lauri Sommeri “Räestu raamat”, Meelis Friedenthali “Mesilased”, Mihkel Muti “Kooparahvas läheb ajalukku”, Maimu Bergi “Moemaja”, Sofi Oksaneni “Kui tuvid kadusid”, Urmas Vadi “Tagasi Eestisse!”, Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailm” ja Jan Kausi “Koju”.

Wikmani poisid, leegionärid, rehepapp ja rida teisi tarmukaid tegelasi on kokku saanud Virumaa kirjandusauhinna pjedestaalil. 24 võitnud teost ja autorit on tõstetud laureaadi seisusse. Esimene neist – Jaan Krossi “Wikmani poisid” – alustas aastal 1989 väärt raamatute väärikat rida. Nominentide ehk samuti suurepäraste teoste nimekirja kuuluvad enam kui 150 teost moodustavad tubli riiulitäie.

Kuni hindajad vaevad ja võrdlevad teoseid, tuletame väikeste katkendite kaudu meelde, kes kirjanikest ja missuguste teoste eest on saanud Virumaa kirjandusauhinna. Vaatame pilti eestlusest, mis tekib nende koostoimes. Vast võiks mõne raamatu uuesti kätte võtta ja üle lugeda. Vaadata, kuidas kõlavad kirjanike mõtted täna. Mõelda, kas teosed on ajaproovile vastu pannud.

Ja siis oli vanamees hüüdnud peaaegu-falsetiga: “Laasik! Ma vaatasin teie viimaste aastate tunnistuste duplikaadid läbi! Veerandaasta tunnistused ka! Ma rääkisin pedagoogikanõukogu liikmetega! Kas te teate, mis te teete?! Ei tea! Te panete oma direktori naeruväärsesse olukorda! Sest mina pean keelama teil selle asja ära, mida ma oma poistelt kategooriliselt nõuan! Ja lubama seda, mida ma neile ei luba! Jaa! Mina keelan teil koolimütsi kandmise ära! Tähendab, mitte üleüldse, vaid turul, saate aru. Kandke seal, mida tahate. Läkiläkit, soni, baretti - - Ei, baretti ärge kandke. Muidu tullakse mulle rääkima, et minu poesid pole mitte ainult turukaupmehed, vaid ka vapsid. Kandke seal minupärast kaabut. Seda te ju kõik nii hirmsasti tahate. Teie isiklikult küll vist mitte. Mina luban: kandke siis kaabut. Kui te aitate oma ema. Sest ema peab muidugi aitama. Ja nüüd minge klassi ja õppige meil edasi. Ja õppige niisamuti nagu seni.”

Jaan Kross “Wikmani poisid”, lk 68.

[Juhani Salokannel “Jaan Kross” (laureaat 2009) “Wikmani poistest”: Lõbusad pildid kooliaastatest ja nukrad mälestused esimesest armastusest? Nii lihtsalt ei tohi romaani siiski mõista. Selle jutustamisviis väärib siiski lähemat vaatlust ja on juhatuseks kogu Krossi autobiograafilise loomingu tõlgitsemisel. Lk 382]

Väike Eesti oli suure Venemaaga teinud rahu, mida ükski suurriik häbenema poleks pidanud. Selle eest olid surnud ka need 3588 meest, kes olid isamaa eest andnud kõige kallima – elu. Võidu heaks oli oma panuse tegelikult andnud kogu eesti rahvas. Vabadussõjas saavutatud võit on eesti rahvale jäädava tähendusega.

Mart Laar, Lauri Vahtre, Heiki Valk “Kodu lugu”, lk 127.

Lõuna paiku veeti laagrisse seitse laipa. Nende pead olid lõhki löödud. Laibad jäeti majutusalale. Must Kurat pidas sündmust nii tähtsusetuks, et ei kulutanud sellele sõnagi. Pealelõunase poliitloengu asendas põhjalik läbiotsimine. Need, kelle taskust leiti nuga, küüneviil või tükike traatigi, jäid kahekümne neljaks tunniks toiduta.

Arved Viirlaid “Märgitud”, lk 137.

“Mis meie lihatoobritest saab?” nõudis Ell järsku kriiskavalt. Artur võttis jõest kruusiga vett ja pakkus talle juua, püüdes noorikut nõnda maha rahustada. Ell jõi klõnksuvate neelatuste saatel, ise üleni erutusest värisedes.

“Ma ju seletasin meestele: mägedes on jahiloomi küllaga,” tuletas Siim meelde.

“Mina lihaastjat siia ei jäta!” raius Ell senikaua vastu, kuni luksumine ta sõnasõjas rivist välja lõi.

Kalju Saaber “Punaselageda saaga”, lk 199.

Mägi oli maa, ja maa pärast oleks võinud Kotter kas või põrgusse minna. Mitut puhku oli ta mõelnud: kas polnud põrguuks siinsamas kannistikus mõne sammaldunud raudhalli kivi all! Kui oleks teadnud, kus, oleks võinud ehk vaadata üle läve sisse, kuidas seal patused elavad ja on, kuidas keevad väävlikatlad ja kirguvad need, kes on arvatud siia igavesest ajast igaveseni; mõnele õnnetule võiks pihku pista leivakannika, mis tal taskus.

Mats Traat “Minge üles mägedele”, lk 62.

Alt hüüti: “Misasja sina sellest kahjatsed! Teie ja sotside kongress pole töörahva asi! Meid see ei huvita!” “Ah ei huvita?!” hüüdis Vilms silmapilk. “Aga mis te siis siit otsite? Meie püüame siin selgitada Eesti saatuse küsimusi. Kui need küsimused teid sisuliselt ei huvita – ja kui te ise seda tunnistate, on see nähtavasti tõepoolest nii -, siis olete teie siin selleks – niihästi teie siin üleval koridoris kui teie seal all promenaadil – ainult selleks, et ajada meie kongress vägivaldselt laiali.”

Jaan Kross “Tabamatus”, lk 239.

Neil aegadel, kui šeff oli sõidus, valitses kantseleis tavaliselt iseäralik lõbus meeleolu. Sellest ei tulnud järeldada, nagu poleks šefiga samuti lõbus olnud või et ta oleks rõõmsameelsust kuidagi alla surunud. Ei, šeff oli ju nii vaimukas. Aga tema lõbusus oli teist laadi, see oli nagu täiuslik žanr omaette, mitte lihtsalt puhkehetk. Šefi naljad olid väga kõrgetasemelised, tema lõbusus oli mitmetahuline ja kultiveeritud. Selle juures viibides pidi end kokku võtma. Šefi huumor kohustas.

Mihkel Mutt “Rahvusvaheline mees”, lk 114.

Ta mõtles edasi. Mis siis veel oleks saanud, kui ta oleks selle rünnaku käigus mõne inimese maha koksanud; see oleks võinud ju kergesti juhtuda, sest selle peale nad ju igaüks välja läksidki. Mida ta siis tundnuks, siis vaevanuks ta südametunnistus teda praegu kohe hullumoodi! Siis oleks kadunuke tal igal ööl silme ees olnud, siis kuuleks ta tema koputamist ja ta sosistamist, mis lausuks kättemaksusõnu.

Rein Põder “Imelik vang”, lk 105.

Ta koputas “Elba”-tuha pisikesse kristallkingast tuhatoosi ja vaatas meile otsa: “Tähendab, tunnistagem: Eesti riik on oma praeguses seisus – torpedeeritud laev. Me viibime torpedeeritud laeval. Tabamus on veealune ja kui ränk see õieti on, pole esialgu selge. Navigatsiooniohvitserid seisavad kaardikambris – Päts, Laidoner, Uluots, valitsus – ning annavad rooli ja masinasse jooksvaid korraldusi -”

Jaan Kross “Mesmeri ring”, lk 158.

Täna Õismäelt tagasi vaadates paistab ühe kassipoja saatus muidugi tühine asi. Aga tookord oli see tohutult oluline, lausa eluküsimus. Et kassipojad suureks kasvaksid. Ja kõik muu. Iga päev juhtus midagi pöördumatult tähtsat, maailma saatus oli pidevalt kaalul.

Tiia Toomet “Isamaa suvi”, lk 55.

Ullo tõmbas Mareti enese vastu. Ta surus nina oma naise kummelilõhnalistesse juustesse ja kuulis: kuskilt põhja poolt, võib-olla Paljassaarelt, kostsid jätkuvad plahvatused. Seal lasksid lahkuvad sakslased mingeid mahajäetavaid hooneid ja varusid ööpimeduses õhku – Ullo mõtles: kui Maret on niimoodi otsustanud, siis nõnda väga tõenäoliselt sünnibki. Aga et see tõesti sündida võiks ja et me eluga üle mere jõuaksime -

Jaan Kross “Paigallend”, lk 302.

Parim rukkikülvi aeg oli möödas, kui Mai pääses oma künnile viimast lihvi andma. Linalakk oli puhanud ja äkke taga astuja jalg kerge, tolmupilv tõusis kõrgele, sest kuumad augustikuu ilmad olid põllu liialt ära kuivatanud. Mai teadis, et ta peab seemne adraga sisse kündma, kui ta tahab, et iga iva idanema hakkaks, aga seda seemet polnud tal veel ollagi.

Veera Saar “Käritsa leib”, lk 85.

Imbi ja Ärni olid öö läbi ringi kooserdanud ja marti teinud, nüüd liipasid nad väsinult kodu poole. Tee viis mööda rehepapi elamust ja korraga tuli Ärnile hea mõte. “Eit, kuule, varastame rehepapilt puid!” “Aa, see pole tõesti paha plaan! Paneme kelgu peale nii palju kui mahub ja veame kodu. Oi. Ärni, küll sa oled tark mees!”

Andrus Kivirähk “Rehepapp”, lk 63.

Lüpsin aastakümneid lehmi taludes ja sovhoosis. / Lehmad andsid palju piima taludes ja sovhoosis. / Kaua aastaid ootasin printsi taludes ja sovhoosis, / kuid printsi ei tulnud, ei tulnud, ei tulnud, / ei tulnud tulemaski see ihatud mees. / Kaanest kaaneni täis hoiuraamatu jätsin kappi / ja murtudsüdame põõsa aeda maha.

“Amalie Maalmeister” Mats Traat “Harala elulood”, lk 62.

Iga tööpäev ja lauba täpselt ühel ja samal ajal – kell kaks – löödi sassi kogu küla argiselt ühtlane elurütm, lõigati pooleks kõikk toimetused. Kui kuuldavale jõudis postimehe võrri madalatooniline põrin, pandi käest kõikk tööriistad, visati eest kitlid ja põlled, mehed võtsid peast mütsi, et pühkida sellesse higist nägu, naised panid käed puusa, et ohates ringutada. Värskete ajalehtede saabudes katkestati kõikk, mida oli tehtud, otsiti üles prillid ja mindi postkasti tühjendama. Järgmise tunni aja välttel valitses kogu külas justkui mingi püha. Värskete ajalehtede püha.

Wimberg “Lipamäe”, lk 221.

Aga kord oli ka midagi lõbusamat. Ja ühtlasi õpetlikku: ära püüa olla, mida sa ei ole. See oli Leningradi kingsepp Karavits. Kellel oli õnnetus armuda. Ja pealegi täiesti ebavõrdselt üpris intelligentsesse ja nimelt üliõpilasest tüdrukusse. [---] Ta oli otsustanud hakata selleks, kes ta olude tõukel üldsegi ei olnud: haritud inimeseks.

Jaan Kross “Kallid kaasteelised”, lk 389.

Kas sa oleksid mulle jutustanud oma kogemustest naistega, oma esimesest korrast, kas oleksime saand sellest kõigest avameelselt rääkida? Vahel mõtlen, et oma temperamendiga olen eestlaste keskel elades hädas: vahel tahaksin rääkida kõik südamelt, olla avatum. Kui kaua aega kulus meil Tiiaga, enne kui usaldasime üksteisele oma salajasemaid mõtteid ja kihkusid. Seks-fantaasiaidki. Oleksime seda algusest peale teinud, oleks mõnigi kriis tulemata jäänud. Kas see pole eestlaste, soomlaste ja paljude teiste põhjamaa inimeste õnnetus, et nad ei oska kuidagi rääkida sellest, mis südamel?

Jaan Kaplinski “Isale”, lk 124.

Komandör tegi jälle majesteetliku kaare ja küsis Siskalt: “Kust pärit, sõdur?” “Eestist, seltsimiis alampolkovnik.” “Sina?” küsis ta pilku pisemale ohvrile suunates. Selle vastus erines ainult hääletooni poolest, olles kõige enam inimhäälesarnane piiksatus. “Või eestlased … te olete tõepoolest eriline rahvas, kui ainult kahest minutist rivis piisas, et teiste hulgast välja paista.” “Just nii, seltsimees alampolkovnik,” oli Siska nõus. Teistsugust vastust ja komandöriga mittenõustumist sõjaväemäärustik ette ei näinud. “Ja väga suur rahvas olete, kui Nõukogude Liitu ära ei taha mahtuda!” “Just nii, seltsimees alampolkovnik,” raius Siska edasi. “Ja väga töökas rahvas pidi eestlane kuulu järgi olema?” “Just nii, seltsimees alampolkovnik!” “Siis lubage mul kasutada teie parimaid omadusi,” ütles Stolitsen särades ja käratas lõbusa helgiga silmades: “Vaba Eesti eest! “Rahvarinne”, parem pool … sammu marss … sihtkoht karauuli peldik ja selle ümbrus – ülesanne steriilne puhtus, pooleteise tunni pärast minu isiklik kontroll!”

Olavi Ruitlane “Kroonu”, lk 64-65.

Sannamees: Mage lugu.

Wiiralt: Kuule, Ferdi, las ma olen üksi.

Sannamees: Midagi vaja ei ole? Ma võin poes käiia.

Wiiralt: Ma tahan üksi olla.

Sannamees: No hüva, ma lähen siis.

Wiiralt keerab voodisse pikali, tõmbab teki peale ja lõdiseb. Toa seinale ilmub puuris tiiger, tiiger käib puuris pikalt edasi-tagasi ja möirgab. Kurvalt.

Wiiralt: Kiisu, kiisu ...

Näidend “Põrgu wärk” - Mart Kivastik “Külmetava kunstniku portreed”, lk 206.

“Kõik maailma rästikud teavad, et surnud ei saa üles tõusta!” ütlesin mina. “Ja mina usun neid!” “Rästikud ei loe!” Pärtel vahtis mulle jonnakalt otsa. “Sa arvad, et ainult sina oled tark ja sinu ussid. Aga Johannes on mulle rääkinud selliseid asju … Sina oled elanud ainult metsas, aga tema on käinud merede taga, päris võõrastel maadel. Seal elab tohutu palju inimesi ja kõik nad usuvad jumalat ja teavad, et ta tõusis surnust üles. Ja kõik nad lõikavad vilja ja söövad leiba ja mitte keegi neist ei ela metsas ega räägi ussidega. Võib-olla oled hoopis sina napakas? Johannes ütles, et mujal maailmas peetakse neid, kes metsas elavad ja loomadega räägivad, püsti lollideks.”

Andrus Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu”, lk 125.

Mäletan selgesti seda ilusat juunikuu õhtut. 21. juuni oli ilus õhtu, töö oli lõpetatud ja kes tahtis nii ilusal õhtul nii vara magada ja võtsime nõuks tulla Puhkamale. Mina, Silvi, Helga ja Evald tulime Puhkamale ja kuulsime siis raadiost kohutavat uudis­t – Eesti valitsuse kukutamist ja täieliku kommunistliku korra Eestisse panemist. See oli kohutav uudis, aga ega siis ka ei osanud taipada selle õiget mõtet.

(“Aruanne”, 1987, Naishääl) - Merle Karusoo “Kui ruumid on täis”, lk 142.

“Keisri hull” ja “Kolme katku vahel” on terviklikud suured kunstiteosed, mis tunduvad kui iseenesest sündinud, kuigi on ju teada, et romaanid nõudsid auto­rilt ulatuslikku eeltööd. Märkmete ja mustandite virnad arhiivilaual ei seleta meile, mis õieti lõi need meile tuntud teosed.

Juhani Salokannel “Jaan Kross”, lk 175.

Teine: Kuidas see pealinna mees ütleski: hitlerlaste mälestuste kummardamisele tuleb lõpp teha! Mis kuradi lilled igal sügisel! Mis kuradi Saksa kiiver! Ja esimees selle peale (kaebliku häälega): Aga seltsimees Oras, mida ma siis tegema pean! Ma ei saa ju hauaplatsi õhku lasta. Ja pealinna mees (resoluutselt): Kes siin õhku laskmisest rääkis! Tehke sinna sõnnikuhoidla! Pangu sita peale lilli, kui tahavad. Ja Saksa kiivreid.

Esimene (muigab): Sitast mausoleum ... on aga tegelased ...

Teine: Pole neil häda midagi. Inimesed nagu inimesed ikka. Ja see esimees oli samuti ... õigest puust. Lasi mäe sõnnikut kohale vedada küll, aga veidi eemale. Ja ise ütles: hitlerlased või mitte, aga seda sitta ma oma hinge peale ei võta! Ega’s esimehe elu ka lihtne ole, tal on munad kogu aeg sahtli vahel. Ausalt sa juba kolhoosi ei juhi! Ja veel millist! (Tõstab sõrme.) “Rahva võidu”-nimelist! See kohustab.

Tiit Aleksejev “Leegionärid”, lk 9-10.

TÄISKASVANUD olid tobedad, otse kirjeldamatult tobedad. Ma ei oska seletada, miks mul tekkis nende suhtes niisugune vastumeelsus, kuigi nad olid oma kosmoseromantikaga ju nagu suured lapsed. Võib-olla sellepärast tekkiski – kui täiskasvanu hakkab käituma nagu laps, siis muutub ta pärislapse silmis ebausaldusväärseks. Kas võis meie suurte inimeste vaimustuse üheks põhjuseks olla mitte ainult tehnilise progressi kummardamine, vaid ka teatud imestus selle üle, et Nõukogudemaal mingid asjad ikkagi töötavad?

Anderi Hvostov “Sillamäe passioon”, lk137.