Säärane mõtteavaldus on leidnud nii toetajaid kui neid, kes arvavad, et riigi hümni torkida ei maksaks. Mõttemees Jaan Kaplinski on näinud siinkohal võimalust enda kohendatud hümniversioonile, kus “Jumal” on asendatud “taevaga”. Hundid söönud, lambad rahul – arvab Kaplinski.
Tegelikult paneb kogu see jant mõtlema sellele, et kui tihtilugu tegutsetakse asja tuuma süvenemata, siis samaväärselt kasutu on millessegi ülearu süüvida ja sedasi lihtsalt tolmu üles keerutada. Eestlased on laulurahvas, tõsi, ja oma riigi hümni tuleks laulda auga, kuid üha enam võib täheldada olukorda, kus hümni laulmise hetkel on maksimaalseks pingutuseks oma istmiku toolilt kergitamine.
Lauluga kaasa tulevad vähesed, jääb vaid loota, ehk mõeldakse tol hetkel millegi suurema üle – oma riigi, oma jumala või iseenda üle.
Miks siis ei võiks inimestele jääda midagi, mis on algne, originaalne ja puutumatu? Ülemõtlemist ja -reguleerimist on niigi palju, jumala peale aga inimene ikka mõtleb. Olgu see siis kristlik Jumal või miski vägi meis enestes, millelt saame tuge ja hingekosutust.
Juuksekarva lõhki ajada ei ole mõtet maailmas, kus kõige vaimlise väärtustamine muutub niigi valitute privileegiks või oskuseks, mida ei saa enam kaasa emapiimaga, vaid milleni inimene ise ennast juhtima peab. Kui juhib.
Inimesed mõtlevad ikka asjade olemuse üle, see on hea ja mõtlemisvõime järgi tunneb inimest, sellepärast ei tarvitseks ka isand Vällikut väga hukka mõista.