Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/13/5619341t1h2e30.jpg)
/nginx/o/2012/10/26/1393298t1h0916.jpg)
Skeptikud üllatasid iseseisvuspäeva eel üleskutsega vaikida hümni kolmanda salmi ajal. Õigupoolest ei ole mingi probleem ühe salmi või ka terve hümni ajal vaikida. Usuvabadus laieneb ateistidele samal moel kui näiteks Jehoova tunnistajatele, kes hümni laulmiseks enamasti isegi püsti ei tõuse.
Inimese usuvabadus on püha, isegi siis, kui see vastustab mõne muu sümboli pühadust. Eriti kui tegemist on küllalt väikesearvulise äärmuslusega, kel ühiskonna suhtes märgatavalt kallutavat jõudu ei ole. Viimase rahvaloenduse andmeil oli ateiste vaid 6% rahvastikust, samal ajal kui usklikke ligi 30%.
Jumala eituse puhul on üks huvitav nüanss. Nimelt ei ole 100% ateism tänapäevalgi ikka veel võimalik. Isegi kõige häälekam ja tuntum uusateismi esindaja, evolutsioonibioloogist britt Richard Dawkins on pidanud seda rohkem kui üks kord ka avalikult möönma. Nii tegi ta seda eelmisel aastal toimunud debatis anglikaani kiriku toonase peapiiskopi Rowan Williamsiga ja teeb muuhulgas ka oma kuulsaimas teoses “Jumala luul”. Dawkins jagab Jumalasse suhtumise tõenäosusskaalale, millel on pügalaid ühest seitsmeni. Esimesel astmel on need, kelle jaoks Jumal on 100% kindlusega olemas, seitsmendal astmel need, kelle jaoks Jumalat 100% kindlusega ei ole. Ja ta paigutab ennast astmele 6, mille kohaselt on Jumala olemasolu väga ebatõenäoline, ja sõnab, et kui keegi ütleb end 100% kindel olevat, et Jumalat pole, siis räägib ta usu, ent mitte teaduse pinnalt. Seega on totaalne ateism siiani võimatu.
Hümnitüli kontekstis on see kõnekas. Eriti silmas pidades, et enamik eestimaalasi leiab ilmselt mingi lõigu hümnis, millega ta täiesti nõus olla ei saaks. Näiteks on keegi usklik osutanud, et tema jaoks on suureks väljakutseks paluda hümni viimases salmis õnnistust kõigele, mida Eesti ette võtab. Andkem aru, et hümn esindabki oma sümbolkeelega pigem mingit ideaalmaastikku kui faktidega kinnitatavat reaalsust. Nii võivad ateistid, agnostikud ja kõikvõimalikud muud skeptikud rahuliku südamega koos suurema osaga oma rahvast laulda “Su üle Jumal valvaku”, ilma et peaks ühes muude vähemustega pinkidel mossitades enda ning teiste peotuju rikkuma. Sest järsku valvabki? Võimalus jääb.