Kaljo Pilt: Eestimaa oma venelased

Eesti keele sõnaraamat Foto: Mihkel Maripuu

Vanema põlvkonna inimesed mäletavad, et pärast sõda tulid meile Venemaa eestlased. Nad rääkisid eesti keelt aktsendiga, olid teistmoodi riides, said paremaid töökohti, kuid eriti teretulnuiks neid ei peetud.

Praegu on meil Eestimaa venelased, kes ka räägivad vigast eesti keelt või ei räägi seda üldse, käivad riides nagu meiegi, häid töökohti nad väga ei saa ja nemadki ei ole tihti kuigi teretulnud. Kuid siin nad on ja kuhugi nad ei lähe. Seda tuleb võtta kõigutamatu faktina ja oma elukorraldus sellega sobitada.

Miks paljud venelased ei taotle Eesti kodakondsust või võtavad koguni Vene oma?

Nad elavad siin, on siin sündinud ja ei kavatse kunagi Venemaale ümber asuda. Neile garanteeritakse kõik inimõigused ja neid ei kiusata taga.

Nad ei võta kodakondsust sellepärast, et inimesele ei ole tähtis ainult see, mis tal on, vaid seegi, mida ta sellest arvab. Ja venelane arvab, et ta on siin teise sordi inimene. Selleks on andnud korduvalt põhjust nii poliitikud siin- ja sealpool piiri kui ka meedia.

Liigranged keelenõuded
Riigikeele oskusega on probleem mitmetahuline. Loomulik, et iga inimene peab riigikeelt oskama tasemel, mida nõuab tema amet või positsioon. Arst, kes puutub kokku ka eestlasest patsiendiga, peab eesti keelt valdama kõrgtasemel, sest patsiendi kaebustest peab nüanssideni aru saama. Samas ei ole ma veendunud, et vene kooli matemaatikaõpetaja peab riigikeelt samal tasemel oskama. Arvan, et piisab täiesti suhtlustasandist.

Möödunud sügisel viibis endiste koolidirektorite mitme­kümne­liik­meli­ne esindus Sillamäe Vanalinna koolis. Sealne korealannast direktriss andis meile ülevaate oma koolist eesti keeles.Kerge see tal polnud, kuid kõik vajalik sai ära räägitud. Hiljem kuulsime veel, et linnavolikogu, milles on ainult üks eestlane, valis linnapeaks puhastverd eestlase.

Meedia saavutas, et Tallinna ühe vene kutsekooli direktor Belõi kutsuti ametist tagasi riigikeele mitteküllaldase oskuse pärast. Ja mitte ainult, et vabastati, vaid näägutatakse siiamaani, kuna ta vastas reporterile "ei kommentaari". Belõi olevat olnud asjalik koolidirektor.

Ei peagi olema õpetatud psühholoog, et mõista, mida tunnevad õpilased, kes oma direktorit austasid. Igatahes austus Eesti riigi vastu neis ei kasvanud. Me ei tohi eeldada, et kõik venelased on nagu Anna Levandi, keda pead tükk aega kuulama, enne kui aru saad, et eesti keel pole ta emakeel.

Kui kuulata, mida inglise filoloogid räägivad mõne meid Brüsselis esindava saadiku nn puuingliskeele kohta ja kellelegi pole seepärast etteheiteid tehtud, siis saad aru, et me pole liigrangete keelenõuetega oma venelaste suhtes õiglased.

1919. aastal jäi Judenitši armee allohvitser Volkov minu koduküla naaberkülla Kurtnale elama. Volkovi kena väike maja oli poe lähedal. Kui külamehed poes käisid, peatusid nad tingimata Volkovi aiavärava taga ja ajasid temaga juttu, et mees võõral maal ja võõra rahva hulgas ei tunneks end tõrjutuna.

Mulle on see hästi meelde jäänud sellepärast, et Volkov ei saanudki eesti keelt selgeks ja asendas puuduva eestikeelse sõna venekeelsega. Meil, poisikestel, oli väga põnev tema juttu kuulata - üks sõna arusaadav, selle järel täiesti arusaamatu häälitsus.

Deržaavameelsed
Keeleseaduse nõuded peaksid olema ikkagi elulised. Kui need on liiga kõrged, siis inimene ei julgegi hakata rääkima, aga praktiseerimata keelt selgeks ei saa.
Kuid venelasi on erinevaid. Üks osa neist on der­žaa­va­meel­sed, kes said eelisjärjekorras korteri ja muud privileegid, kes on harjunud, et või­sid nõukogude ajal igal pool n-ö ukse jalaga lahti lüüa, kes põhimõtteliselt ei räägi eesti keelt.

Noh, las siis nemad tunnevad, et nad on teise sordi inimesed. Sinna ei saa midagi parata. Neid parandab vaid haud. Aga meie peame selle eest hoolt kandma, et oma rumala käitumise tõttu der­žaa­vameelsete read ei täieneks.

Eestimeelsed venekeelsed
Ka kõik eesti keelt mitterääkijad ei pruugi olla Eesti riigile ebalojaalsed. Paljud kooliinimesed tundsid aasta tagasi manalasse varisenud Sergei Gontšarovi. Tõelist vene intelligenti. Alati laitmatu välimusega, viisakas, tähelepanelik, kultuurne.

Paljude aastate jooksul kuulsin ma tema suust ainult ühe eestikeelse sõna - riigikogu. Seegi oli öeldud pigem pärisnime tähenduses.

Ta oli lõpetanud Pihkva pedagoogilise instituudi ja töötas 24 a Rakvere ja 17 a Tapa vene kooli direktorina. Keegi ei märganud tema juures ebalojaalsust Eesti riigi suhtes.

Kui 1990. a kevadel Lõs­sen­ko oma löömameestega teel Nar­va tegi peatuse Tapal, et üks ässitusmiiting maha pidada, siis Tapa raudteelased andsid Lõs­sen­kole Tapalt lahkumiseks aega järgmise rongini. Miitingust ei saanud juttugi olla. Tapa raud­teelastest olid ju paljud Gont­ša­rovi õpilased. Igaüks võib siit ise teha järelduse ta meelsuse kohta.

Venelastele annab suurepärased käitumise juhtnöörid põlvest põlve venelane, korvpallilegend Joann Lõssov. Ta kirjutab oma raamatus "Elu on mäng" ümberjutustatult nii: kui sa (venelane) pead Eestit oma kodumaaks, siis pead teda ka austama, sest kes tohib kodumaad solvata.

Kui sa pead ennast siin külaliseks, siis pead eriti tänulik olema, et sul lubatakse siin elada. Võõrasse kloostrisse oma põhikirjaga ei minda.

Väga oleks vaja, et keegi ka eestlastele Lõssovi omadega võrdväärsed käitumisreeglid kirjutaks. Rahvastikuminister võib kui tahes häid integratsiooniprogramme koostada, kuid kui jätkatakse otseste või kaudsete torgete tegemist venelaste, seega kogu kogukonna aadressil, lendavad head lõimimis­prog­rammid tuulde, sest kõik tunnevad end negatiivselt puudutatuna ja vimm ei kahane.

Pole ime, et eespool kirjeldatud asjaolude tagajärjel paljud venelased ei taotle Eesti kodakondsust. Nad ei soovi olla sellise riigi alamad, kus neile rahvuse pinnal korduvalt ebameeldivaid emotsioone tekitatakse.

Niiviisi jätkates võime lõpuks kaotada Kristafovitši ja Metlevi (Eesti toetajate musternäidised) ning, mis veel kõige hullem, ka Peipsi-äärsete venelaste toetuse, kellega oleme sajandeid elanud sõpruses. Veri on ikkagi paksem kui vesi.

Eestile on tähtis, et võimalikult paljud halli passi omanikud seoksid end Eestiga kodakondsuse kaudu.
See aitaks paremini selgitada II maailmasõja erinevaid tagajärgi eestlastele ja venelastele, pronksmehe saagat ning vähendada ka Venemaa propaganda mõju.