Armastajad tarvastega tulejoonel

Lahingusse lähevad ainult ässad! Kes relva ei tunne, see relva ei näpi. Eesliinil Ülle Lichtfeldt, Maarika Mesipuu ja Andres Sõber. Märklaua suunda näitab Margus Kotter.

FOTO: Arvet Mägi

“Põmaki! Põmaki! Põmaki!” annab mini-Uzi Ülle Lichtfeldti käes tuld. “Kõmm! Kõmm! Kõmm!” põrutab Andres Sõbra Makarov. Mis niimoodi teatrist ja korvpallist saab?

Duellantide ühiseks vaenlaseks on märklaud. Korvikütid ja publikumagnetid paugutavad võistu Rakvere teatris esietenduva kriminaalse komöödia “8 armastavat naist” nimel. Et tunnetada relvi. Elus, laval, mänguväljakul.

“Kõige otsesem seos lavastusega on selles, et laval pauguvad ka püssid, ja mitte üks kord. Tegemist on kuritegeliku komöödiaga,” selgitab lavastaja Eili Neuhaus politsei ja päästeteenistuse lasketiirus aset leidva kõmmutamise tagamaad.

Tarva korvpallimehed kutsuti duellipartneriteks, “sest mehe ja naise vahel ongi pidev vastuolu ja käib enesekehtestamine”. “Stereotüüpne ettekujutus ju on, et mida pikem, seda mehelikum mees. Sellepärast selline väljakutse – mehelikud mehed ja üdini naiselikud naised. Nagu see eluski on,” räägib Neuhaus.

Kui Tarva korviässad on kohe valmis tuld andma, siis näitlejannade ridades on tunda väikest kõhklust. Relva kätte võtta pole emotsionaalselt kerge ja igaühele see ei sobigi.

Maarika Mesipuul ja Anne Veesaarel on vaim laskmiseks valmis, ei ebale ka Ülle Lichtfeldt, kes automaati koolitunnis lahti võtnud ja kokku pannud. Silja Miks, Liisa Aibel ja Marin Mägi võtavad julguse kokku ja otsustavad proovida. Helgi Annast ütleb, et tal on tapariistade vastu tõrge.

“Kas ilma pauguta kuidagi ei saa?” pärib Ines Aru. Lubatakse, et saab küll: õhupüstolivoor on pauguvaba. “Aga kust ma siis tean, et lasen?” on näitlejannal uus probleem. Auk tuleb märklauda, lubatakse.

Enne kui keegi tohib relva kätte võtta, paneb Rakvere politseijuht Lembit Kalda südamele, et elavjõus ei tohi kaotusi olla, ja Ida prefektuuri laskeinstruktor Margus Kotter teeb kiire tõhusa instruktaaži. “Iga tulirelvaga tuleb ümber käia nagu laetud relvaga. Kui relva ei tunne, relva kätte ei võta!” on esimene tarkus.

Ülle Lichtfeldt kannab soravalt ja säravalt ette monoloogi, mida kunagised koolitüdrukud pidid teadma une pealt: milleks on loodud Kalašnikovi automaat. Lavastaja Eili Neuhaus, kes koolis sai sõjalises õpetuses hindeks “ühe”, sest keeldus relva kätte võtmast, hoiab patsifistlikku joont tänaseni ega tee erandit ka lavastuse nimel.

“Miks ma relvadest eemale hoian, on see, et minu jaoks on need kuritegelik enesekaitsmise vahend. Et kui enam muudmoodi ei saa, siis saan sel kombel näilise üleoleku kellestki. Sellise äärmusliku vahendi leidmine, et ennast kehtestada. Mulle ei meeldi selline enesekehtestamine. Ja pauku ma kardan ka,” arutleb Neuhaus. Elus on ta paugutanud üksjagu, aga sõnadega. “Ja nüüd teen tükki, kus paugutatakse ...” hakkab ta naerma.

Kaheksa armastavat naist üritavad lavastaja sõnul end kõikvõimalike vahenditega kehtestada ja maksma panna, sest on üsna nurka aetud. “Iseenesest on see väga armas lugu ja mul on neist naistest kahju. Kirja on pandud nad karikatuursetena, sest tegemist on satiirilise komöödiaga. See on meelelahutuslik lugu, aga tahame, et lihast ja luust inimene sealt siiski välja paistaks,” kõneleb ta.

“39! Peaaegu maksimum! Üks kuul oli teisega ühes augus!” teeb Ülle Lichtfeldt avatulemuse teatavaks. Väidab, et tulemus võinuks veel uhkem olla, kui ta poleks naabertulistaja relvast välja lennanud padrunikestaga pihta saanud. “Sihid ja sihid ja siis käib litakas vastu pead,” sedastab ta.

“Suurega on palju lihtsam lasta,” ütleb tulejoonelt tulles Marin Mägi ja lisab, et kui pani õige silma kinni, sai paremini pihta. “Karm!” hindab ta tulistamise tunnet.

Aeg lendab oodatust kiiremini ja õhkrelvadeni ei jõutagi. Ines Arust jääbki püss puutumata. Ta ei kurvasta selle üle sugugi.

Margus Kotter hindab laskmise tulemuse tubliks. Duell, kus märklauda tekkinud mustrid hinnatakse võrdselt ilusaks, jääb sõbralikku viiki.

Korvpallitreener Andres Sõber leiab, et nüüd on meeste kord naised välja ehk mängule kutsuda. Kossuväljakul mõõtu võtma ei hakata, kuid VIP-külalistena on teatridaamid spordihalli oodatud. “Lakersi mängu ajal kogu aeg istuvad seal Jack Nicholson ja teised kuulsused. Tulge teie ka!” soovitab Sõber. Naised võtavad tuld ja lubavad kohal olla. Kes teab, ehk tohivad nad isegi tantsutüdrukutena üles astuda.

Korvpallurid omakorda on teatrikülastuseks valmis. “Me tuleme teid kindlasti vaatama,” teatab Andres Sõber. “Ja kui miski ei meeldi, hakkame esimeses reas röökima nagu rahvas korvpallimängu ajal,” lubab teatrisõbrast treener, kes omal ajal vaatas “Päikesepoisse” koguni kolm korda.

Teatrirahvas ja korvpallurid tõdevad üksmeelselt, et saadi väärt kogemus ja võitis taas sport.

Käe laskmisega soojaks saanud Tarvas oli korvi küttides sama täpne ning teenis õhtuses mängus otsustava võidu, alistades Utena Juventuse.

Politseijuhi kingitud kruus läheb aga rekvisiidina käiku ning sellele kirjutatud lause “Loome koos turvalisust” võtavad kaheksa armastavat naist lavastuse motoks.

TEATER

Robert Thomas “8 armastavat naist”. Kuritegelik komöödia.

Lavastaja Eili Neuhaus.

Kunstnik Reili Evart.

Tagasi üles