/nginx/o/2017/11/16/7316535t1hfd34.jpg)
Eesti maksusüsteemis jõuavad muudatused maksude laekumises omavalitsusteni umbes aastase viitega. Kui aasta tagasi võis suuri raskusi ette näha, siis nüüdseks on karmid olud kohal ja maksutulude alanemine kajastub ka omavalitsuste tulubaasi vähenemises.
Paljud omavalitsused on oma eelarvet koostades olnud riigist konservatiivsemad, mis annab veel natuke manööverdamisruumi.
Lihtne ei ole aga ei neil, kes headel aastatel kõikvõimalikke populistlikke kulutusi harjusid tegema, ega neil, kel töökohtade äkilise kadumise tõttu tulubaas kokku on kuivanud.
Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt on kolme kuu andmetele tuginedes vaid 3% tulude langusest seotud maksumuudatustega, omavalitsustele laekuv tulumaks aga väheneb sel aastal oodatavalt kokku 10%.
Seega on languse peamiseks põhjuseks sissetulekute, ja eelkõige maksumaksjate arvu vähenemine. Järelikult avaldab jätkuv majanduslangus ja töötuse kasv ka edaspidi märkimisväärset survet omavalitsuste tuludele.
Olukorra kiire halvenemine on juba praegu statistikast näha. Aprillis laekus võrreldes eelmise aastaga omavalitsustele 80 miljoni krooni võrra ehk 8,5% vähem tulumaksu kui eelmisel aastal. Lääne-Virumaal oli langus kõige suurem Sõmeru (18%), Vinni (17,5%) ning Rakvere vallas (15,3%).
Eestis tervikuna on tulud kahanenud kõige rohkem Piirissaare (37%), Anija (33%) ning Tudulinna (30%) vallas. Napilt alla tuhande elanikuga Mõisakülas oli langus 28% protsenti. Kõige suuremas rahalises ohus ongi just väikesed omavalitsused, mis tuginevad vaid mõne üksiku kohaliku ettevõtte edukusele.
Kui mõnel neist tööandjatest halvasti läheb, on ka vald pankrotis. Väga väikeseid ehk alla 1000 elanikuga omavalitsusi on Eestis aprilli alguse seisuga 40.
Ka on hädas need, kes headel aegadel üle investeerisid, et oleks ikka uhkem kui naabril, kuigi mitut suurt objekti piirkonda tegelikult vaja polnud. Ehkki investeeringud tehti enamasti euroraha eest, tuleb hooneid nüüd kütta ja hooldada, mis on suur kulu.
Mõned ütlevad, et põhiküsimus on omavalitsuste väike tulubaas. Kui riik annaks kohalikele omavalitsustele rohkem raha, laheneksid finantshädad ja ei oleks ka mingit haldusreformi vaja, sest kõik toimiks niigi.
Selle lähenemise probleem on riigi ja omavalitsuste rahakoti seotus: kui kasvab üks, kahaneb teine. Ei ole mingit müstilist riiki, kellelt saab alati võtta. Jagatavat raha on täpselt nii palju, kui me kõik omaenda tuludest maksudeks maksame.
Teine, realistlikum võimalus on püüda olemasolevate vahendite raames paremini toime tulla. See tähendab suuremaid, tugevamaid omavalitsusi.
Eksperdid on hinnanud, et kõigi ülesannete kvaliteetseks täitmiseks peaks omavalitsuses töötama vähemalt 13 spetsialisti, tegelikult on nii aga vähem kui pooltes 227st.
Lisaks inimestele on omavalitsuse toimimiseks oluline ka rahaline võimekus.
Väikeste valdade investeeringusuutlikkus on nii madal, et sellest piisab vaid euroraha taotlemise omafinantseeringuks. Paljudel on aga omavahendid liiga väikesed isegi euroabi küsimiseks.
Eelmisel aastal kokkuhoidmisest rääkides ei pidanud ma silmas ainult raha säästmist, vaid ka selgade kokkupanemist, et keerulised ajad tugevamana üle elada.
Nüüd on tähtajad kukkunud ja saab kindlalt öelda, et 2009. aasta kohalike valimistega toimub vaid Vändra ja Kaisma valla liitumine.
Omavalitsuste vabatahtlik ühinemine liigub seega teosammul.
Vajadus haldusreformi järele saab alguse paljude omavalitsuste madalast majanduslikust võimekusest, praegune kriis toob selle valusa tõe teravalt esile.