Töö kaotanud inimese jaoks on oluline, et ta oma igapäevast rütmi ei kaotaks ning anda talle põhjus hommikul voodist väljatulemiseks. Sellisel juhul asendab koolitus justkui teraapiat.
Töötu jaoks asendab koolitus mingil määral teraapiat
12. mai 2009, 14:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majanduskriis ja sellega kaasnev töötus võib inimeste meeleseisundile laastavalt mõjuda.
Psühholoogid ja koolitajad rõhutavad, et peamine on iseendas selgusele jõuda, samas ei tohi koondamisteate kätte saanud šokis inimest üksi jätta, vaid tuleb pakkuda talle tuge ja rääkimise võimalust.
Töötus rõhub
Eva Õis-Dunkel jäi töötuks juba eelmise aasta suvel, kui ta autopesulast koondati, sest transiitveod jäid seisma ja tööd lihtsalt polnud enam.
"Koondamine oli igati mõistlik. Sain teate päevapealt ja ehmatus oli see küll," rääkis ta.
Et see juhtus juulikuus, polnud naine esimesel kolmel kuul väga kurb, sest natuke oli ta seda ette aimanud. Aga neljas tööta kuu muutis meeleolu, sügavast talvest rääkimata: tööd ta ei leidnud ning hakkas tekkima masendus.
Muutuse tõi Eva Õis-Dunkeli ellu tööhõiveameti korraldatud lao- ja müügitöö koolitus, mis kohustas naist kodust välja teiste sekka minema - see hoidis teda vee peal.
Muidu lihtsalt kaob harjumus oma sammud hommikul kuhugi seada, sest koolitusel käimine oleks justkui tööl käimine.
"Aga kui ma tulevikku vaatan, siis ega ma ei usu, et see töökoha tagab. Töökohti ei ole," möönis Õis-Dunkel.
Kaie Timpsi viimane töökoht oli Viljandimaal, kus ta töötas lihakombinaadis komplekteerijana. Rakverre tuli ta olude sunnil, siinses lihakombinaadis aga tööd ei saanud.
Kursusele "Hooldustöö ja hooldamine kodus" läks ta omast huvist. "Oli lootus, sest maailmast ei tohiks kaduda vanad inimesed ega haiged lapsed. Aga tuleb välja, et ka selles valdkonnas pole praegu tööd saada," tunnistas Timps.
Ütles temagi, et koolitus on hea põhjus kodust väljatulemiseks.
Pikaajaliste töötutege tegelev Kadrina keskkooli koolipsühholoog ja koolitaja Tiiu Kerm meenutas, et oleme varemgi - 2002. aastal oli vaata et suuremgi töötute arv - praegusega sarnases olukorras olnud, aga hea eluga unustab selle kiiresti.
Otsida valguskiirt
Ometigi näeb ta, et pikaajalised töötud on väga masendunud ja paljud neist on jõudnud isegi psühhiaatri juurde ning võtavad depressiooniravimeid.
Kuigi masendusse laskumist ei tohiks just endale lubada, vaid otsida tuleks seda valguskiirt, mis edasi viiks - vaadata, milleks inimene ise võimeline on ja mida ta ise suudab ära teha.
Teisest küljest ei tohiks kogu raskus vajuda ainult koondatu õlgadele, sest kui koondamisteade saadakse ikka päevapealt, on see töötaja jaoks täielik šokk ja ta jääb üksi.
"Firmad peaksid selle ette valmistama, mitte ainult hoolitsema rahalise poole pealt, vaid toetama ka psühholoogiliselt," ütles Kerm, kes pakkus välja koondatute toetusrühma idee, sest tema arvates on selles etapis kõige olulisem inimese ärakuulamine ja info jagamine, mis saab edasi.
"Kui inimene läheb koju šokis, tuleb talle masendus peale, aga innustus paneb ta liigutama," lausus Kerm.
Samas leidis psühholoog, et igal asjal on oma plussid ja miinused, ka majanduskriisil, mis muudab meie väärtushinnanguid, ning viitas sellele, mis toimus meie ühiskonnas enne kriisi langemist.
"Nagu Rooma riigi kukkumine, ainult tsirkust ja leiba. Samas vohas joomine ja amoraalsus. Nüüd saavad inimesed kaineks ja hakkavad mõtlema, väärtustama lihtsamat toitu ja mõtleme oma tegevusi rohkem läbi, austama raha," kõneles Kerm.
Oma head ja vead
Ikkagi leiavad psühholoogid, et igal asjal on oma head ja vead ning pole väljapääsmatuid olukordi. Tublile majandustõusule on omane inimeste töhe sukeldumine, mis paraku toob väga paljudel juhtudel kaasa peresuhete lagunemise, majanduskriis annab aga aega üksteise jaoks.
Suhtlemistreener, koolitaja ja psühholoogiaainete lektor Kaja Altermann märkis, et kui eelmine sajand oli stressi, siis nüüd on depressiivsete sajand ning me peame õppima sellega toime tulema.
"Mitte miski ei muutu kehas enne, kui väärtushinnangud selgeks saavad, ütlevad suhtlemistreenerid. Kui ma räägin ühte, aga keha ütleb teist, hakkab manipulatsioon iseendaga. Olles siiras, aus ja empaatiline, on lihtsam edasi minna kui tigeda, pettunu, süüdistava ja alaväärsena," rääkis Altermann.