Mida arvata kaubanduskeskustest ja superpoodidest, mida meie armsasse kodulinnagi on kerkinud igasse ilmakaarde. Kas kõigile neist jagub kliente? Ja kui mitte, siis kellel on rohkem lootust ostjaile meeldida?
Miks lummavad meid kaubanduskeskused
Ostukeskuste rajajad teavad kliendikäitumise spetsiifikast ja kaubanduspindade kujundamisest kindlasti palju rohkem kui külastajad.
Kas on nii, et mida rohkem raatsivad nad raha kulutada ning asjatundjaid palgata, seda rohkem on lootust, et tekivad lojaalsed kliendid? Või hoopis mõjub ostjale ammu läbiproovitud nipp - hindade langetamise kampaaniad?
Mida hing ihkab
Tundub, et kaubamajadest on saanud ühtaegu tänapäeva templid, teatrid ja kultuurikeskused, kus inimesele üritatakse pakkuda kõike, mida hing mõistab ihaldada. Võimalust silmitseda kaupa ja samal ajal lõõgastuda, suhelda sõpradega, nautida kauneid interjööre ja kuulata näiteks muusikat. Siin peab end saama välja lülitada kriisidest ja surutistest, siin peab inimene leidma lohutust. See koht peab mõjuma nii, et tahetaks jälle tagasi tulla.
Suured plekist risttahukad, nagu me hüper-supermarketid ju välja näevad, peaksid need vähemalt seestpoolt muljet avaldama. Ehk nagu kirjutab aprillikuu viimane Eesti Ekspress Pärnusse rajatavast uuest ostupeibutisest: sellest peab saama publikumagnet, kus oleks nii hea olla, et ostmine jääb täiendavaks tegevuseks.
Selle nimel on tegutsenud suvepealinnas tipptegijate tiim: arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik ning Londonis baseeruv kaubanduspindade disainile pühendunud büroo KVB Design. Mida kõike see ühendus pole välja mõelnud: hoonesse on mahutatud võimalikult palju ideid, aspekte ja mõõtkavu. Seal on eri kõrgusega korrused ja galeriid ning sillad ja kokku kakskümmend kaks eskalaatorit, mille liikumisteid ilmestavad LED-tulukesed.
Kaubakeskuse kohal troonib maailmakuulsa kellavalmistaja Smith of Derby töö: 3,5meetrise läbimõõduga kell, mis kaugelt paistab kui kuu tähistaevas.
Kapitalismi sümbol
Kaubakeskus pole tõepoolest suvaline koht avalikus linnaruumis, see on koht, mis peaks rahvast teenima inimpõlvede vältel.
Näiteks berliinlased on alustanud kampaaniat, et päästa sulgemisest 100 aasta vanust KaDeWe kaubamaja, mis kerkis sõja lõpul uuesti rusudest ja millest sai Lääne-Berliini kapitalismi sümbol. Täpsemalt käib kampaania ja annetuste kogumine selle nimel, et pankrotiohus pood ei läheks välisinvestorite kätte. Aga see pole vist kõige tähtsam.
Veerandsada aastat tagasi käis ju samasugune vaidlus Londonis Euroopa suurima kaubamaja Harrods ümber. Ometi müüdi see Egiptusest pärit Fayedide perekonnale ja praegusi ostjaid ei häiri see karvavõrdki.
Kas ja millal suudavad Eesti ostukeskused panna rahva ennast armastama, ei tea. Kindel on see, et kõigil ei saa minna ühtviisi hästi. Küll arvatakse, et Tallinna arvukatest kaubakeskustest jääb tõenäoselt püsima Viru Keskus, mis asub südalinnas ja on jõudnud ennast ostjate teadvusse kinnistada.
Sama võib ilmselt öelda ka Tartu Kaubamaja kohta, kus paiknevad ka soliidne raamatukauplus ja väga hea toiduvaliku ning teenindusega söögikoht, kust muu kõrval avaneb tore vaade linnale.
Kaubamajale on glamuurse meelelahutuskeskuse Tasku näol küll konkurent kerkinud, kuid paraku liikuvat seal vaid üksikud külastajad. Ilmselt avati see valel, majanduskriisi ajal, kui inimestel lihtsalt puudub ostmiseks raha ja pole ka tuju sellises kohas meelt lahutada. Arutatakse samuti, et Tasku on tühi sellepärast, et seal pole söögipoodi, mis ikka ja alati ostja sisse astuma meelitab.
Rakvereski võiks tulevikule mõeldes - majanduskriis ei kesta igavesti - kerkida üks kena arhitektuuri ja sisekujundusega ajaviitmise koht, odavalt ja kiiresti püstitatud ehitisi on meil juba piisavalt. Uus kaubamaja-meelelahutuskeskus võiks asuda linna keskel, niisuguses kohas, kuhu jalakäijagi hea meelega sisse astub.
Kauplusi meil linnas ju jagub. Võib-olla mõni neist areneb edasi. No kui natuke intrigeerida, siis olemasolevatest on parem positsioon ehk Kroonikeskusel, mis asub päris linnasüdames ja kus teatud hulk külastajaid on seetõttu ikka tagatud.