Olukorras, kus riiklikul tasandil on palju segadust, on segadus ka inimestes. Ringleb ju naligi meilides, et praeguse finantskriisi tõttu, millele maailm peab vastu astuma, lülitatakse elektrikulude säästmiseks kuni edasiste teadeteni välja tunneli lõpus paistev valgus.
Aga nali naljaks.
Mitme ettevõtte töötajad leiavad end ehk olukorras, kus ühelt poolt peab heameelt tundma, et töö alles on, teisalt ei leia motivatsiooni seda hästi teha ja uuendustega kaasa minna.
Kriisist toovad välja uued ideed, selleks on aga vaja lisapingutust. Kuid kui tööd on rohkem ja palka vähem kui varem, siis kust võtta jaks, kui tunneli lõpus tõesti valgust pole?
Siinkohal ilmselt selguvadki need, kes on tippjuhid ja kel on oskus oma töötajaid motiveerida. Samuti need, kes arvavad, et inimesed seepärast tööl käivad, et neil lihtsalt pole kusagile mujale minna.
Kõik oleneb sellest, kuidas asju vaadata. Töö kaotanud inimese kõrval oleks patt nuriseda. Kuidas leida motivatsioon, kui kuid pole tulnud ühegi sobivat tööpakkumist? Siis tekib juba küsimus, kuidas üldse hakkama saada.
Mis meid motiveerib, tõukab tegutsema? Raha. Jah, selle eest saab täita esmavajadusi, lubada meelepärast ja rohkemgi veel. Aga üksnes teatud piirini, rahuloluks rahast alati ei piisa.
Kindlasti motiveerivad meid ka tunnustus ja eneseväljendamisvõimalus. Rahvana on rõõm selle üle, kui mõni meie sportlane võidab medali, laulja esineb väärikalt Eurovisionil või nagu hiljuti - tubli Tartu abiturient pälvis ülemaailmsel noorte teadusmessil kõrge koha ning autasuna hakkab peagi üks planeet või asteroid selle neiu nime kandma.
Ja kindlasti pole motivatsiooniga probleeme neil, kes on jõudnud sinnamaani, et igal hommikul ärgates oskavad rõõmustada - on see vast eriline hommik. Neilt tasuks õppust võtta ja motivatsiooni jääks ülegi.