/nginx/o/2008/12/10/103261t1h6e55.jpg)
Hiljuti sõitsin Tallinnast Rakverre bussiga, mis suundus edasi Mustvee ja Kallaste poole.
Hiljuti sõitsin Tallinnast Rakverre bussiga, mis suundus edasi Mustvee ja Kallaste poole.
Bussijuht naeratas kõigile peatustes pealetulijaile, viskas nalja, soovis head reisi ning alalistelt sõitjatelt küsis sõbralikult, kas täna on ikka sama peatus mis tavaliselt või läheb reis seekord kuhugi mujale.
Bussist väljujatele ei unustanud mees head päeva soovida ja loomulikult tänasid ka inimesed teda toreda sõidu eest.
Ühest peatusest anti bussijuhile väike pakike, mis paluti viia Mustveesse sõbrale, kes sellele järele tuleb. Sohver oli kohe nõus. Ja mõni nõudepeatuski polnud mehele probleemiks.
Ning veel: kuigi sohvri jaoks oli eesti keel võõrkeel ja selle kõnelemine pisut raske, tahtis ta igaühega isegi pikemad jutud kindlasti kõnetatu emakeeles rääkida.
Kogu roolikeeraja olemus ütles, et küll on tore teid kõiki näha ja teiega koos sõita.
Vahva, kui meie keskel on inimesi, kes lihtsalt iseendaks jäädes ja rõõmsas tujus olles päeva päikeseliseks teevad.