/nginx/o/2013/04/22/1704940t1h10f6.jpg)
Kuu pärast koletut mõrvatööd Tamsalus veereb elu väikelinnas endises taktis. Vahepeal on kätte jõudnud kevad ja vihmasabinas teevad inimesed oma igapäevakäike.
Tamsalu hingab pärast juhtunut endises rütmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maxima kaupluse vastas asuvast Koidu tänav 19 majast, kus mõrvaga seotud isikud elasid, kõnnivad inimesed rahuliku südamega mööda. Mõni üksik heidab pilgu katkivisatud akendele, mida siiani pole uute vastu vahetatud, kuid üldiselt käib elu nagu alati.
Meesterahvas, kes oma nimega esineda ei soovi, räägib Maxima poe juures, et eks rahvas ikka kõneleb juhtunust, aga suurt hirmu justnagu ei ole. Tema endagi sugulased elavad samas majas. Tihedat infovoogu linna vahel samuti polevat, näiteks uudist, et asjaga oli seotud veel kolmas osaline, luges mees üldsegi internetist. Ja tehtut ta ei mõista. “Mul on omal ka tütar, ma ei saa aru, kuidas nii võib teha.”
Maximast tulnud Elfriide on pikaaegne Tamsalu elanik ning aastakümneid tagasi isegi samas kahekorruselises kortermajas elanud. “Siis oli kõik siin ümberringi tühi, suuri maju polnud ollagi,” meenutab ta ja ütleb, et kinnipeetud kurjategijate emagi oli 40 aastat tagasi halva kuulsusega. “Hiljemgi käisid lapsed muudkui raha küsimas, aga ma ütlesin, et las ema läheb parem tööle, ausalt raha teenima,” kõneleb Elfriide. Naine üldiselt hirmu ei tunne, kuigi ütleb, et alguses oli küll hirmus ja majast mööda käia on endiselt veidi kõhe, kuid teekond kodust poodi näeb seda ette.
Kui poe juures on inimesed veidi emotsionaalsemad, siis Tamsalu spordihoones kinnitab Kristiine, et toimunu kohalikke ei hirmuta. “Me ju teame neid inimesi. Võib-olla kõrvaltvaatajais tekitab see hirmu ja nüüd räägitakse, et mõrvapealinn või nii, aga see oli neil omavaheline klaarimine,” räägib naine ja arvab, et eks alkoholgi mängis toimunus suurt rolli, ilma selleta poleks asi ehk nii kaugele läinud. Muidugi, leiab ta, oli tegu hirmsa looga ning kurb on, et surnukeha just spordihoone juures asuvalt terviserajalt leiti. “Mõni ei julge nüüd terviserajal käiagi, aga mina isiklikult küll ei karda.”
Terviserajal, kust tütarlapse surnukeha leiti, on seda meelde tuletavaid märke siiani. Nii on sinna viidud küünlaid ja lilli, kollane nelk on juba närtsinud, kuid roosa kunstlillepott särab kaugele.
Kaks põhikooliealist tüdrukut mingit hirmu ei tunne. Ka ei pidavat juhtunu koolis kõneks olema. Algul õpetaja küll rääkis toimunust, aga igapäevaselt on õpilastel muud jututeemad. Raamatukogus räägitakse samuti teisi jutte, kuigi külastajad on öelnud, et teistest linnadest tuttavad helistavad ja küsivad, kuidas ikka on. Aga raamatukoguski ollakse seisukohal, et mujale paistab asi hullem.
Kohalikud teavad seda perekonda juba ammu, kuigi sellist mõrvatööd poleks osatud karta.
Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg ütleb aga, et see asi tuleks üldse unustada, sest kurjategijad ei ole sellist reklaami väärt.
Tamsalu sündmustega seoses alustas politsei teenistuslikku juurdlust. See pidi valmis saama 15. aprilliks. Juurdluse tulemused peab veel üle vaatama äsja ametisse määratud politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher.
Rakvere politseijaoskonna endine juht Lembit Kalda tunnistas politsei ja prokuratuuri korraldatud ühisel pressikonverentsil, et politsei hindas Tamsalus olukorda valesti.