Reet Simson: Elu nagu seiklusfilmis ehk Mahavisatud raha

Reet Simson. Foto: Tairo Lutter

Hilisõhtune stoppkaader.

Linn on vaikne ja tänavad tühjad. Viimaste magamaminejate aknas kustub tuli. Enamik linlastest näeb esimest magusat unenägu ...

Traumapunkt ja opituba on tuledesäras. Miks seal unele ei sätita? Lähme, vaatame - hetkeks ikka sisse lubatakse.

Traumapunkti ooteruumis

Ema süles tihub tasakesti nutta une pealt narilt alla kukkunud tüdrukutirts, kes on käele hullusti haiget teinud; jokkis lõhkise kulmuga noorhärra hoiab ühe käega verist nartsu katkise koha peal ja teisega üritab sama jokkis sõbrale selgeks teha, kes on süüdi; poristes toasussides ja hommikumantlis räsitud ilmega naine on purjus mehe peksu eest põgenedes jalga väänanud ja läbi linna kohale longanud, värisedes ikka veel külmast ja läbielatud hirmust; soliidse õllekõhuga õhetava mehe ainsaks kehakatteks on saapad, trussikud ja saunalina, mille serva alt paistavad põletusvillides käsi ja kints.

Astume edasi, sest uks on lahti. Laua taga pole kedagi.

Kuskilt paremalt kostab häälte kõma. Vaatame järele, mis toimub.

Kogu mees­kond askel­dab heledalt val­gus­tatud toas opi­laual la­mava pool­teadvuseta purupur­jus verise mehe ümber. See tegelane on teelt välja vastu puud sõitnud.

Sõber on kohapeal sur­ma saanud, laual lebaja elu­ga pääsenud, aga väga katki. Juba tund on kulunud. Röntgen- ja kompuuteruuringud on tehtud ja täpselt selge, mis sorti vigastustega on tegemist, osa haavu on kinnigi õmmeldud, nihkumisega luumurd ootab veel paigaldamist ja kipsi­panekut; koljusisest vigastust õn­neks pole, kuigi kogu otsmik on üks suur muhk ja klaasikillud on hullult nägu kündnud. Promille - 3,2!

Tavaline inimene oleks selle portsu viina peale ammu vedru välja visanud, aga see mees istus rooli ja läks sõitma.

Nii või teisiti peavad eesruumis olijad pikalt ootama, enne kui abi saavad, sest valvekirurg on selle "kõva mehe" lappimisega veel kaua hõivatud.

Teine võimalus

Seesama stoppkaader võiks aga näidata hoo­pis teist pilti, kui noorhärra po­leks purjutanud ja hakanud asja ees teist taga tüli norima; kui hommikumantlis kodust pagenud naine oleks juba seitse aastat tagasi pärast esimest pek­sasaamist mehe maha jätnud; kui õllekõhuga mees poleks saunas sõprade ees kelkinud, kui palju tema kere õlut kan­nab ja pärast kolme liitri manustamist leiliruumi roninud; kui verine mees opilaualt oleks jät­nud klaasi kummutamata või oleks ta surma saanud sõbral olnud oidu autovõtmed ära peita.

Ja väike tüdruk magaks juba ammu kodus, käsi kipsis, arstionult lohutuseks saadud pastakaga joonistatud naerunäoga täispuhutud kummikinnas voodipeatsis rippumas.

Ka valves olev kirurg magaks õiglase und ja alustaks hommikul puhanuna plaanilise sapipõie lõikusega ega unustakski patsiendile kääre kõhtu.

Loo moraal

Kõikidest traumadest juhtub kolmveerand alkoholijoobes isikutega. Vähe sellest, et nad kahjustavad iseennast. Tihtipeale on nad suurema ohu allikaks teis­tele, ümbritsevatele inimeste­le, kui istuvad rooli, kaklevad kõrt­sis või vägivallatsevad kodus.

Lisaks kõigele on nende tegude tagajärjed väga kallid, kui rahasse ümber arvestada. Kinni maksame me selle kõik oma taskust. Sama raha eest saaks aga ravida päriselt haigeid inimesi. Ilmselt ei peaks mandlilõikuse järjekorras olema ligi poolteist aastat, kui joodikute lolluse peale ei kuluks nii palju haigekassa raha ja arstide-õdede tööd ja vaeva.

Armas lugeja! Jäta ise sagedamini tops tõstmata ja proovi ka oma sõpru ohjeldada. Mõtle, mis halb jääb siis juhtumata!

P.S. Tuletaks veel meelde tuntud neurokirurgi Andres Ellamaa dilemmat, kas opereerida ajukasvajaga meest või hunnikusse sõitnud lõhkise peaga joodikut. Raha mõlema raviks ei jätku. Kumma valiksid sina?