Juhtkiri: Kõige Eestim maalapp

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Kaua otsitud lause on leitud. Lääne-Virumaa tunnuslauseks saab "Kõige Eestim".


Kuigi meie, läänevirulaste jaoks siin ja praegu võib tunduda see arusaamatuna, on too sõnapaar suunatud eelkõige turismile, maakonna müümisele, neile, kes elavad mujal, olgu siis Helsingis, Edinburghis, Bostonis või Vastse-Kuustes.



Meil on vaja, et inimesed tuleksid Lääne-Virumaale ja tooksid siia teenuste eest tasudes oma raha. Mida rohkem siia uudistajaid tuleb, seda paremini hakkame lõppkokkuvõttes ka meie elama.



Ja tegelikult ei ole Linnar Priimäe välja mõeldud tunnuslauses midagi uut, sest Malaisia riik on juba aastaid ennast reklaaminud tõelise Aasiana, sest riigi tunnuslauseks on "Truly Asia".



Mõne aasta eest otsiti Lahemaa identiteeti ja siis leiti, et Lahemaa on isegi rohkem kui Eesti, lausa kogu Baltikum, ja tehti ka vastav film Baltikumist pähklikoores.

Tallinna ülikooli psüh­holoogia instituudi lektor Tiina Hiob analüüsis mõni aeg tagasi Maalehes Eesti paikade slogan'eid.

Hiobi sõnul peaks slogan ehk hästi meelde jääv ning ilmekas lause või väide olema kujundlik ja metafoorne ning ei tohiks välja lubada midagi, mida tagada ei suudeta. Ühe hea näitena tõigi ta Rakvere linna tunnuslause "Väge täis".

"Kõige Eestim" on hea lühike ja omamoodi samuti väge täis. Viru veri ei värise. Virumaalt on pärit suur osa meie kultuuri alustalasid, siin on esindatud pea kõike, mis Eestis erilist, ilusat ja head: metsa ja mägesid, merd ja soid.

Kuid eks uute asjadega ole nagu ikka. Alguses ei meeldi kellelegi. Lõpuks võetakse omaks või ei.

Tunnuslause ilma toetuseta on tühi sõnakõlks. Koos legendi ja omaks­võtmisega aga vägev relv.

Nii et nüüd tuleb leida see, mis meil on, ent teistel pole, ehk üks kõige iseloomulikum nähtus, mis Virumaad sümboliseerib.

Ja mitte uhkustades "kõige eestimana" nina püsti ajada ja kiitust oodata, vaid olla külalislahke.


Tagasi üles