Hea sõnnik sisaldab kuivaineid ja toiteelemente

Lambad. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eesti maaülikooli emeriitprofessor Rein Viiralt selgitab, mida tasub silmas pidada, kui ühe või teise kultuuri või maalapi jaoks rammu otsida.

Mille järgi väetamiseks sõnnikut valida? Miks eelistada üht või teist sõnnikut?

Sõnniku väärtus väetisena sõltub põhiliselt sellest, kui palju on sõnnikus kuivainet ja taimetoiteelemente, eeskätt lämmastikku, fosforit, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja väävlit.

Veise- ja seafarmides, kus allapanu ei kasutata ja loomade väljaheited eemaldatakse laudast veega, saadakse vedelsõnnik enamasti 5-9%-lise kuivainesisaldusega.

Puhaslautades, kus allapanu ei kasutata üldse või tarvitatakse seda ainult loomade magamisasemetel, saadakse allapanuta ehk poolvedel sõnnik - koosneb põhiliselt loomade väljaheidetest -, kus kuivainet on tavaliselt 10-15%.

Kui veise- ja sealautades kasutatakse allapanu (turvas, põhk, saepuru), on saadavas sõnnikus kuivainet rohkem - keskmiselt 19-21%. Parim allapanu on teraviljapõhk, millega saame kõrge kvaliteediga sõnniku. Sõltuvalt sõnniku säilitamise ajast ja tingimustest, eristatakse värsket ehk käärimata sõnnikut ja käärinud sõnnikut.

Veise- ja eriti seasõnnik on kuivainevaesemad, niinimetatud külmad sõnnikud, mistõttu ei saa neid kasutada biokütusena aianduses. Seevastu hobuse- ja lambasõnnikus on rohkem kuivainet, need on niinimetatud kuumad sõnnikud, mis käärimisel annavad rohkem soojust ja seetõttu sobivad biokütuseks lavadesse ja kasvuhoonetesse.

Kõige rohkem on kuivainet linnusõnnikus: kanade, hanede, partide ja eriti tuvide omas. Ja ka lambasõnnikus, mille toitainesisaldus on suurem.

Taimetoiteelementide sisalduse poolest on teisel kohal seasõnnik, kolmandal hobusesõnnik ja neljandal veisesõnnik. Kuumkäärima läheb sõnnik, kus on vähemalt 20% kuivainet.

Loe täpsemalt reedesest Virumaa Teataja paberväljaandest