Sotsid teevad oma tööd ja vastutavad lõpuni

Ivari Padar. Foto: Liis Treimann.

Eelmisel nädalavahetusel torkasid inimesed mulle käe pihku ja küsisid siira murega: "Mis toimub, Ivari?" ja "Mis Eestist saab?"

Päikeselisi puhkepäevi tumestasid paljude jaoks ärevad teated Toompeal järjest tuure koguvast valitsuskriisist.

Tunnistan, et jäin vastamisel üksjagu kimpu, sest sotsiaaldemokraatide seniste koalitsioonipartnerite viimase aja sammud olid mulle sügavalt arusaamatud.

Nüüd, neid ridu kirjutades, on pilt mõnevõrra klaarim. Pole enam kahtlustki, et reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit tahavad tõemeeli lahti saada sotsiaaldemokraatidest, kelle põhimõttekindlust ja üha kasvavat populaarsust nad enam taluda ei suuda.

Täna mõistavad isegi põhikooli lapsed, et kõiksugu jutud töölepinguseadusest ja töötukassa päästmisest on vaid suitsukate selleks, et sotse valitsusest välja puksida.

Sellised loosungid muudab absurdiks kas või meie erakonna viimane lepitusettepanek, mille taga oli nii Tööandjate Keskliidu kui ametiühingute toetus ning mis lahendab töötukassa rahamure, tõstmata töötuskindlustusmakset üle kolme protsendi.

Mul on tuliselt kahju, et nii on läinud. Mu kahjutunnet süvendab see, et mõne intriigi püsti pannud poliitikuga olen ma koos mitu puuda soola ära söönud viimases Mart Laari valitsuses.

Ilustamata tõde

Kõige rohkem on mul kahju Eesti riigist ja Eesti inimestest, kes lisaks majandus- ja eelarvekriisile peavad nüüd silmitsi seisma ka valitsuskriisiga. Kahjuks on ees terendamas veel sotsiaalkriis, kui kaks paremerakonda peaksid töölepinguseadusest välja rookima needki vähesed hüved, mis aitaksid tuhandetel töö kaotanutel rasked ajad üle elada. Kindlasti ei lepi ametiühingud sellega, kui nende inimeste taskust ühe kuupalga suurune summa ära võetakse.

Praeguses murdepunktis on põhjust tagasi vaadata oma tööle rahandusministrina, millest tubli pool on kulunud ülemaailmse finantskriisi tingimustes majanduslangusega võitlusele ja järsult halvenenud eelarvepositsiooni parandamisele.

Olen kogu selle aja rahvale silma vaadanud ja ilustamata tõde rääkinud.

Valitsusliidus siiani ühiselt langetatud valusad kärpeotsused on kõigile hästi teada.

Tänu aasta alguse otsustavale 8,5 miljardi krooni suurusele kokkuhoiupaketile kuulub Eesti nende seitsme Euroopa Liidu liikmesriigi hulka, kelle eelarvepuudujääk mahub Maastrichti kriteeriumites lubatud kolme protsendi sisse. Väike eelarvepuudujääk tähendab seda, et Eesti riiki ei ähvarda pankrot juhul, kui majanduskriis venib mitme aasta peale.

Olen pidanud rahandusministri ametit tões ja vaimus, seisnud selle eest, et Eesti riik säilitaks oma rahanduspoliitika usaldusväärsuse ja maksevõime, et pensionid ja õpetajate palgad ei jääks kriisi süvenedes välja maksmata.

Sotsiaaldemokraadid teevad oma töö valitsuses ausalt lõpuni, nagu tõestavad viimased rasked otsused avaliku sektori kulude koomaletõmbamiseks.

Kandideerimise asjaolud

Kuna viimaste kuude vältel on valitsusliidu seniste kaaslaste kriitikatorm langenud just minu peale, selgitaksin veel Euroopa Parlamenti kandideerimise asjaolusid.

Mulle on süüks pandud, et ma ei astunud kandidaadina ministrikohalt tagasi.

Tegelikult oleks nii minul endal kui minu erakonnal mitu korda mugavam, kui oleksin varakevadel ameti maha pannud ja kampaaniaga tegelnud.

Pidasin aga ausamaks teha ministritööd edasi kuni europarlamendi valimisteni.

Loodan, et paremparteid ilma sotsiaaldemokraatideta 2009. aasta eelarvet kärpides inimestest täiesti üle ei sõida.

Paraku on valitsuses juba arutlusel ettepanek vähendada tulumaksuvaba miinimumi määra, mis vähendaks sissetulekuid võrdselt nii 100 000 krooni teeniva suurfirma juhil kui miinimumpalka saaval koristajal.

Sotsiaaldemokraatide vastuseisu tõttu on senini jäänud langetamata otsused, mida tehakse ühiskonna kõige haavatavamate arvelt.

Kui valijad mind 7. juunil usaldavad, siis jätkan tööd Eesti heaks juba europarlamendis.

Soovin olla Brüsselis meie rahvale hea esindaja, sest ühtegi rahanduse ja maaelu asjatundjat pole meil europarlamendis veel olnud.