Eksootilised tšintšiljad ekslesid autoteel

Tšintšiljad, kes ekslesid autoteel.

FOTO: Erakogu

Pühapäeva pärastlõunal Vetiku kandis jalgrattaga liikunud Anneli leidis tee pealt kaks kummalist looma, kes tšintšiljadeks osutusid.


“Mõtlesin, kas keegi on talgutuhinas puhastanud kodu ka lemmikloomadest või on nad lihtsalt põgenenud,” sedastas ta.

Anneli läks tuult trotsides rattaga Vetiku kanti vaatama oma silmaga, kas vastab tõele, et sealsete tiikide juures on vesi tee ära viinud. Sõmeru poolt mööda kruusateed sõites, mis viib Mõdrikule, natuke maad pärast kohta, kust Vetikule oleks pidanud pöörama, märkas ta midagi imelikku: seal kükitas kena kasukaga võõrapärane loomake.

“Auto, mis mulle vastu tuli, peatus, et loomake üle tee lasta. Tema jäi aga auto alla varjule ega kavatsenudki edasi minna. Pidasin ka ratta kinni, et seda imet lähemalt vaadata. Tee ääres kükitas veel teine loom, kes algul tundus jänesepoja moodi olevat, kuid see, kuidas ta rohtu sõi ja ei kavatsenudki ära joosta, lasi end vabalt kätte võtta ja oli äärmiselt usaldav, tundus kahtlane,” jutustas Anneli, kes viis tundmatu üle tee ja proovis koos autojuhiga tema kaaslase auto alt kätte saada.

Aga ikka nad ei läinud ära. Selgeks sai see, et metsloomadega tegu pole, mistõttu seal tee ääres võis neil üsna ohtlik olla – vesi oli kahel pool teed ja autosid liikus.
Ehkki Annelil ei olnud algul aimugi, mis elukad need olla võiks, mõtles, et äkki tšintšiljad – küllap selle ilusa kasuka pärast. “Otsustasin, et maha ma neid ei jäta, sest nii saavad nad otsa.”
Et autojuhi pakutud kast jalgrattakorvi ei mahtunud, pani Anneli kaks rändurit rattakorvi helkurvesti sisse.

Koduteel käis korra peast läbi, et ei tea, millised need kährikupojad välja näevad, aga kodus veenduti koos naabritega ikka, et tšintšiljad mis tšintšiljad.
Anneli helistas loomade varjupaika, kus automaatvastaja soovitas pöörduda kohalikku omavalitsusse. Kuid oli ju puhkepäev.

Anneli ei teagi nüüd, mis edasi teha. Endale ta neid jätta ei saa, aga kui omanik tahab neid tagasi või keegi teine endale, võtku toimetusega ühendust.
Tšintšilja on näriline, kes on pärit Lõuna-Ameerikast. Tänaseks elab neid hinnalise kasukaga loomakesi looduses väga vähe, küll aga kasvatatakse neid farmides ning peetakse kodus lemmikloomadena.

Tšintšilja ehk eesti keeles villakhiir on tugeva kehaehituse, suurte mustade silmade, suurte õhukeste, kergelt läbipaistvate kõrvade, koheva saba ja äärmiselt pehme, siidja karvkattega loomake, kes keskmiselt kaalub vaid 700 grammi.

Vabas looduses elavad tšintšiljad ehk villakhiired Lõuna-Ameerikas Andide mäestikus 3000-4000 m kõrgusel.
Need vilkad väikesed loomakesed elutsevad kaljulõhedes ja koobastes ning on väga sotsiaalsed, elades sajaliikmelistes kolooniates. Nende vaenlasteks on öökullid, rebased, maod ja kotkad.

Tagasi üles