/nginx/o/2009/02/13/132799t1h2682.jpg)
Veel enne, kui ma kuus aastat tagasi Rakverest Võrumaale kolisin, paiskus mulle vastu katkematu infojuga võru keele kohta. Mõttes olin sunnitud nentima, et minu kodukohas Rakveres ja selle ümbruses räägitakse küll ilusat eesti keelt, kuid kohalikust murdest ei tea me kahjuks peaaegu midagi.
Nüüd tegelevad oma keele ja kultuuri arendamisega usinasti juba mulgid, saarlased, muhulased, setud ja ehk teisedki, kuid virulased peavad jätkuvalt leppima üksnes "Tallinna keelega".
(Muide, võrulased ja setud on kaks täiesti ise rahvust, kuid keeleliselt kuulub Setu murrak Võru murrete alla.)
1. mai mõttetalgutel osalesin Haanimaa (Haanjamaa) mõttekojas.
Seal ei arutatud mitte enam võrukeelse, vaid suisa haanikiilse (haanjakeelse) lasteaia loomise üle. Ei saa märkimata jätta ka seda, et enamik mõttetalgulisi (mitte küll mina) rääkis või vähemalt purssis kohalikku murdekeelt.
Nende jaoks on ülioluline, et nende lapsed ja lapselapsed saaksid selle keele ja kultuuri sees üles kasvada, sest ainult nii saavad neist täisväärtuslikud isiksused, kes julgevad astuda oma rada.
Ehk nagu ütlevad filosoofid: armastus teiste vastu saab alguse armastusest iseenda vastu.
Vähetähtis pole seegi fakt, et omakultuuri ja keele arendamise jaoks voolab piirkondadesse riigi raha ja seega tuleb juurde töökohti. Võrus töötab näiteks riiklikult finantseeritav asutus Võru instituut. Miks ei võiks ka Virumaal filoloogid teadust teha?
Lõin internetiotsingusse sisse märksõna "Viru murre". Vastuseks tuli info ainult viiruste kohta (ingl k virus). Sõnakombinatsiooni "viru keel" võis viiruste vahel isegi trehvata, näiteks on selle propageerimise vajalikkuse üle arutanud netikommentaatorid.
Kuid Lehte Hainsalu leiab oma luuletuses "Päev laulab", et viru keel viib "Virusse" (st hotelli). Üldiselt mõeldakse viru keele all ikka eesti keelt.
Kui võtame ette Lääne-Virumaa, siis osa maakonnast, kaasa arvatud Rakvere linn, jäävad keskmurde alale, põhjapoolsem osa aga rannikumurde (mõnes käsitluses rannamurde) alale.
Rannikumurre (Alutaguse murre) on käibel olnud ka enamikul Ida-Virumaast.
Keskmurre, mis jagunes omakorda murrakuteks, oli eelmise sajandi alguses see murre, mille põhjal ehitati üles eesti kirjakeel, kuid sinna laenati sõnu kõikidest murretest.
Tegelikult kattub keskmurdest eesti kirjakeelega vaid veidi üle poole.
Ma ei arva, et nüüd tuleks kokku kutsuda tähtis ekspertide grupp ja Virumaa murrakute baasil üks viru keel kokku panna ning seda siis igal sammul propageerima asuda. Kuid pisut aimu tahaks meie kandi varasemate elanike keelest saada küll, see tundub väga huvitav.
Siis teaksid kas või kohalikud sulesepad, millist sõnavara oma kirjutistes eelistada. Väga põnev oleks näiteks Rakvere teatris näha lavastust, kus kõneldakse kodukandi keeles. Kui keegi hakkab kunagi taas kirjutama näidendit üleeelmise sajandi virulastest, siis ärgem unustagem, et kirjakeeles nad toona ei kõnelnud.
Miks mitte ei võiks ka Rakvere või Lääne-Virumaa tunnus- või tervituslaused olla osaliselt kohalikus murdes? Tähelepanu tõmbaks see kindlasti.
Ning kui vastu peaks tulema näiteks oma keelt kõnelev mulk või setu, siis mõjuks neile "viru keeles" vastamine mõnusa ninanipsuna.
Kui mitte keeleliselt, siis üldkultuuriliselt peab Virumaa (või Lääne-Virumaa) igal juhul leidma vahendid, kuidas Tallinnast eristuda.
Tee Tallinnasse on liigagi lühike ja kui kinnisvaramull poleks lõhkenud, oleks põldudele ehitatud Tallinna äärelinnad peagi võib-olla Viitnani välja jõudnud.
Ma usun, et virulane ei taha identifitseerida ennast Tallinna äärelinlasena ning seepärast tulebki julgustada neid, kes siitkandi omakultuuri arendavad.