/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2008/07/08/55479t1hd117.jpg)
Eile möllasid Kesk- ja Lääne-Euroopas võimsad äikesetormid. Kindlasti on paljud kuulnud eelmiste suvede kuumalainetest Lõuna-Euroopas, mis röövisid kümneid inimelusid, või suurtest üleujutustest Kesk-Euroopas.
Juhtkiri: Soojenemise poolt ja vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Või Ameerikas või Austraalias või Hispaanias möllanud meeletutest metsatulekahjudest. Kõik see on globaalse kliimasoojenemise tagajärg.
Kunda Nordic Tsemendi keskkonnapäeval rääkis keskkonnaministeeriumi kantsler Rita Annus, et kliimaprognooside kohaselt taoliste nähtuste esinemissagedus vaid suureneb. Sestap tuleb kliima soojenemise vastu võidelda. Teisisõnu tuleb vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist.
Ometi on asjal juures oma aga. Prognooside järgi suureneb kliima soojenemise tagajärjel Lõuna-Euroopas suvine temperatuur, Kesk-Euroopat tabab üha rohkem üleujutusi ja eriti ohus on Hollandi, Belgia ja Saksamaa rannikualad.
Põhja-Euroopas aga, kuhu kliimaprognoos meidki paigutab, väljendub kliima soojenemine talvises temperatuuritõusus.
See tähendab, et meie suved jäävad paljuski selliseks, nagu nad on, küll aga muutuvad pikemas perspektiivis pehmemaks ja ka lühemaks talved.
Ja kuigi pehmel talvel kulub vähem kütet toa soojaks saamiseks, mis on ju iseenesest positiivne, on sel teistsugune mõju näiteks aiandusele ja põllumajandusele - mitmed kahjurid, kes külmaga häviksid, elavad priskelt ning sisse seavad end ka uued võõrliigid.
Sestap oleme koos teiste põhjamaadega tegelikult dilemma ees: ühelt poolt me ju võitleme kliima soojenemise vastu, teisalt aga muudame seeläbi oma elukeskkonna halvemaks, õigemini ei lase sel paremaks muutuda.