«Kui ma oma piima Soomes toodaksin, saaksin selle eest aastas üle poole miljoni euro rohkem kui siin,» rääkis Kohala piimafarmi soomlasest peremees Mika Vehmanen.
Tööstus jääb farmidest maha
23. mai 2013, 11:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vehmaneni sõnul on Soomes piimaliitri kokkuostuhind 46 senti, Eestis aga 13 sendi võrra vähem. «Tõsi küll, siin on tööjõud ja maa esialgu veel odavamad, ent väga kaua see nii ei kesta,» lisas ta.
Eestimaa piimatootjate koostöökogu EPIKO nõukogu esimees Märt Riisenberg oli Vehmaneniga nõus ja ütles, et toorpiima hind on tänavu mullusega võrreldes veel isegi hea, küll on aga kehvad lood põllumeestele makstava hektaritoetusega, mis praeguste kavade kohaselt peaks aastaks 2020 jõudma 75 protsendini Euroopa Liidu keskmisest.
«Tehnika, kütus, sööt ja elekter tuleb ju meie põllumeestel osta sisuliselt sama hinnaga, mis mujal,» rääkis Riisenberg, kes lisas, et päris palju piimafarme ootab ajakohastamist, see omakorda tähendab suuri investeeringuid. Euroopa Liidu järgmisel programmiperioodil on aga Eesti põllumajandusse mineva raha hulk käimasoleva perioodiga võrreldes vähenenud.
Riigikogu maaelukomisjoni sotsiaaldemokraadist esimehe Kalvi Kõva hinnangul on meie piimakarjakasvatajad väga tublid ning piimandussektorit kammitseb pigem asjaolu, et piimatööstused on suhteliselt väikesed ja killustatud ning piim liigub väga pikki teekondi.
«Tööstuse areng on minu arvates vähemalt viimasel kümnendil farmide arengule alla jäänud,» hindas Kõva.
Eestis toodetakse piima poole rohkem kui tarbitakse, sestap on riigikogu maaelukomisjoni esimehe sõnul vaja leida häid tooteid, mida välismaale müüa. «Piima on vaja rohkem väärindada, see looks tulu ja tekitaks ka uusi töökohti,» lausus Kalvi Kõva.
Mika Vehmanen arvas samuti, et piimatööstustel on arenguruumi kõvasti, oma farmeritest kolleegidele jagus tal aga kiidusõnu. «Oskusteave on kõvasti kasvanud, palju on investeeritud ja kui nii mõnegi muu Euroopa riigiga võrrelda, siis Eesti olukord paraneb pidevalt,» leidis Vehmanen.
EPIKO, mis koosneb viiest ühistust, koondab praegu umbes 11 protsenti Eesti piimakarjast. EPIKOsse kuuluv Rakvere piimaühistu annab oma 25 liikmega ligi kolmandiku EPIKO kogutoodangust.
Märt Riisenbergi sõnul on EPIKOga samas suurusjärgus ka Laeva ühistu ja Jõgeva tootjate ühistu, ülejäänud piimatootjate organisatsioonid on väiksemad. «Siiski ei ole meie tase kaugeltki piisav selleks, et luua ühistuline piimatööstus,» ütles Riisenberg, kelle hinnangul peaks oma tööstuse rajamiseks olema ühistu turuosa vähemalt 30 protsenti.
Viimastel aastatel on põllumehed hakanud ühistulist liikumist taasavastama, nii on ka EPIKO loodud suhteliselt hiljuti, 2008. aastal.
Oma põhjus on selleski, et põllumajandus on väga kapitalimahukas. «Palju masinaid on selliseid, mida kasutad aastas vaid kuu-kaks, kuid olemas peavad nad olema,» selgitas Mika Vehmanen.
Ennekõike annab ühistu aga võimaluse üheskoos valjemat häält teha ning turul suuremat mõju avaldada.
Eile korraldas EPIKO Kohalas lastele karjalaskepäeva, kus mitu bussitäit I-III klasside õpilasi sai lehmade ja farmidega lähemalt tutvust teha ning tajuda, et piim ainult poest päris ei tule.
Piimandusmuuseumi pere pajatas karjalaskepäevast, vanaaegsest taluelust ja õpetas ka lapsi võid valmistama. Suu tehti magusaks Maagi kohukeste ja jogurtijookidega.