Aive Herja: Ettevaatust, killerkott!

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Iga päev riputatakse kogu maa­ilmas tänavatele üles värvikirevaid plakatipoognaid, mis küll meelitades, naeru­tades, üllatades, vahel isegi ehmatades meie tähelepanu köidavad ning mingil kindlal moel käituma suunavad.

Postkasti potsatavate reklaambrošüüride lähemal silmitse­misel tekib sageli kahtlus, kas meid ikka täiemõistuslikeks peetakse.

Kes ei oleks vahel unistanud reklaamivabast maailmast?!

Samas oleme kõige sellega juba nii harjunud, et muutuksime võib-olla nukrakski, kui ettevõtli­kud kaaskodanikud enam moosi­da ei üritaks.

Isegi šokiseisundisse viivatest sotsiaalreklaamidest tunnek­si­me puudust, sest need pühivad meil nina moosist pu­htaks, vaatavad sügavalt silma ja toovad uudiseid tõelisest elust väljaspool poodle­mis­tsük­lit.

Kas ma tahan?

Äsja alanud killerkotikam­paa­nia on üks sellistest karmidest sotsiaalkampaaniatest, mis seab kahtluse alla ühe nii omaseks saanud harjumuse - kilekot­tide massilise tarbimise. "Ah, jälle hakkavad pihta, ära tüütab see moraali lugemine," mõtleb nii mõnigi.

Jah, ega see muretu õndsuse­seisund reaalse eluga väga kokku klapigi. Ega muidu öeldaks, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed. Need aga, kes end vaimust vaeste hulka kanda ei kavatse, peavad olema pidevalt valvel - lahendama ettetulevaid probleeme, analüüsima oma käitumismustreid jne.

Eneseanalüüsi mõttes tasuks alanud kampaania puhul endalt küsida, miks ma poes käies alati uue kilekoti ostan. Kas ma kol­lektsioneerin kilekotte?

Kas mul­le meeldiks, kui Eesti suurim mä­gi kannaks tulevikus Suure Munamäe asemel nime Suur Plastprügimägi?

Või soovin hoopis an­da omapoolse panuse uue turismiobjekti - Vaikses ookeanis Hawaii saarestiku lähistel ulpiva 680 000 ruutkilomeetri suuru­se prügisaare - arenguprogrammi?

Tahan ma kaasa aidata miljoni merelinnu ja 100 000 mere­looma surmale, kes igal aastal plast­prügisse lõksu jäävad või sel­lest end pahaaimamatult surnuks söövad?

Kas mind jätab ükskõikseks as­jaolu, et tulevikus söövad mu enda järeltulijad võib-olla neidsamu kilekotte, mille ma täna ära viskan?

Näljased mereelukad pistavad ju aastakümnete jooksul maailmameres tükkideks lagunenud kilekotid planktoni pähe pintslisse ja inimese lauale jõuab seega juba plastiga pikitud ja mürkainetega rikastatud kala.

Vaevalt keegi neile küsimustele jaatavalt vastaks. Ometigi vastame peaaegu iga kord jaatavalt poemüüjale, kes küsib, kas soovime kilekotti. Või siis vaa­tame tummalt pealt, kuidas müü­ja kaupa kilekottidesse pakib.

"Tasuta jagatak­se, miks mitte võtta!?" mõtle­me. Kahjuks on elu näidanud, et tasuta lõunad lähe­vad lõppkokkuvõttes rohkem maksma kui tasu­li­sed.

Alternatiivid

Seega, kui tahame pärandada elukõlbliku keskkonna järeltulevatele põlvkondade­le, tuleb meil õppida habraste ki­lekottide asemel kasutama kva­liteet­se­maid, nagu nt riidekott, mis teenib inimest kauem ja ärakan­tu­na kõ­du­neb paari aasta­ga, samas kui kilekoti hauatagune iga võib kesta kuni 1000 aastat.

Kui meil peaks oma harjumuste muutmisel motivatsioonist väheks jääma, siis saab seda ju alati kilekottide maksustamisega tõsta. See, et kilekott alanud kampaania käigus kil­ler­kotiks on ristitud, ei tähenda kind­lasti seda, et linnas liikumine, kilekott käes, nüüdsest halvasti lõpeb.

Olgem ausad, 100% kilekoti- ja plastivabalt elada ei oska päris häs­ti veel keegi, kuid esimesi sam­me selles suunas võtta on õige aeg.

Alustuseks soetage endale mõni riidekott, võtke need poo­di minnes kaasa ja poest haa­rake ühes nii vähe kilekotte kui võimalik. Taaskasutage kilekotte ja viimsele teele saatke need pakendiprügisse, kust need viiak­se töötlemisele.

Kõigil tuleb ette nõrkus­het­ki, ka minul, kes ma püüan tead­likult oma kilekotitarbimist kont­rolli all hoida.

Seepärast soo­vi­tan kõigile oma sala­retsepti hetkeks, kui käsi taas tar­betu kilekoti järele sirutub: kujutage elavalt ette pilti elust enesest - surnud vaala, kelle lahtilõigatud kõ­hust leitakse 800 kg plasti ja kilet.

Nii et riidekott selga, ja punuma!