Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2008/12/19/107678t1h1e22.jpg)
Laulu- ja tantsupeoaasta kevad on toonud muuseumides ja rahvarõivaraamatutes ajaloofaktidena seisnud rahvarõivamustritele uue hingamise: tänavapilti on jõudnud seelikutriibulised rahvuspapud, Muhu päti (= tikitud suss!) mustriga sokid, rahvusmotiividega sukkpüksid ja viimaks ka T-särgid.
Kõik nii ilusad ja omad, et tahaks igaühest midagi, ja veel parem kui kogu perele. Kui sukad-sokid ostetud, veereb pilk käisemustrilise särgi hinnalipikule.
Kirju masintikandiga kehakatted läheksid paraku kallimaks kui laulu- ja tantsupeopiletid kokku - kui just kõige kallimate kohtade kasuks ei otsustata ... Küllap saabki neid näha rohkem välismaalaste seljas. Mis on ju ka tore.
Aga alati võib võtta kokku oma rahvustunde, haarata nõela ja niidi näpu vahele ning mustriraamatu ette.
Peaasi on võtta tuld väärt ideest teisaldada meie imelised rahvusmustrid vanaema riidekapist loominguliselt tänasesse päeva ja neid uhkusega kanda.