Ajateenistus aitab eesti keelt õppida

Artjom Baranov (autos) ja Roman Kostrõkin. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Vene rahvusest noormehed räägivad rõõmsalt, et sõjavägi aitab tõsiselt kaasa nende eesti keele oskuse arendamisele, nii mõnigi neist oleks keeleõppe eesmärgil ajateenistuses kauemgi.

Kaitseväeteenistust alustavatest noortest umbes 15 protsendil on tõsiseid raskusi eesti keelest arusaamisega.

Teenistusaja lõpuks on enamik neist eesti keele vähemalt mingil tasemel omandanud.

Tähtsaim on praktika

Kirde kaitseringkonna pioneeripataljoni reamees, Narvast pärit Artjom Baranov rääkis, et ajateenistuse esimestel nädalatel ei saanud ta millestki aru.

"Koolis sai eesti keelt õpitud küll, aga sellest polnud mingit kasu," lausus ta, lisades, et tavaelus kasutatakse pigem slängi kui koolis õpetatavat kirjakeelt.

Pioneeripataljonis kutselise sõjaväelasena leiba teeniv nooremveebel Roman Kostrõ­kin on pärit Tapalt ja lõpetanud vene kooli, kuid tema eesti keel on grammatiliselt korrektne ja aktsendivaba.

"Eks ma ikka siin sain keele selgeks, sest Tapal elab küll palju eestlasi, aga sõbrad on enamikus venelased ning kui keelt ei kasuta, jääb see kehvale tasemele," arutles Kostrõkin, kes lisas, et oma osa tema heal keeleoskusel on kindlasti sellelgi, et ta on eestlannaga abielus.

Artjom Baranovi sõnul on sõjaväes töökeeleks eesti keel, ja et ülemusest aru saada või mõni eksam sooritada, peab keelt oskama.

"Autojuhieksamil kukkusin alguses keeleprobleemide pärast mitu korda läbi," meenutas ta.

Eesti keelt räägib Baranov praegugi suhteliselt vaevaliselt. "Aga igal juhul oluliselt paremini kui siia tulles ja arusaamine on hoo­pis teisel tasemel," sõnas ta.

Narva noormees leidis, et Eestis elades peaks ikka eesti keelt oskama. "Osata kahes keeles suhelda on ikka väga hea," arvas ta.

Samas tõi Baranov näite, et mitu ajateenistuse käigus leitud sõpra on avaldanud soovi vene keelt õppida.

"Eks ma mõne lihtsama sõna olen neile õpetanud, aga nad tahavad kodus asja käsile võtta," kõneles Baranov.

Kursused - poolt ja vastu

Eesti keelt mitteoskajatele korraldati ka keelekursused. "Otsest sundi kursustel osalemiseks ei olnud, inimesed peavad ise aru saama, et see on vajalik," ütles Roman Kostrõ­kin.

Artjom Baranov arvas, et tema jaoks oli kursustest väga palju kasu ja need olid asjalikud ja huvitavad.

Suurtükiväepataljoni reamees Andrei Tšerevitšnik Maardust aga keelekursustest palju ei pidanud.

"Suhtlemise käigus tuleb keeleoskus märksa paremini," sõnas Tšerevitšnik suhteliselt ladusalt. "Kaks esimest kuud oli väga raske, aga ühel hommikul avastasin äkki, et saan kõigest aru," rääkis ta.

Ka Tšerevitšnik oli seisukohal, et Eestis elades on vaja eesti keelt osata. Maardus on eestlasi paraku vähe ja nii kartis noormees, et kodus võib keel ununema hakata.

"Kui praktikat saaks, võiks keelt edasi õppida, võiks isegi aasta veel sõjaväes olla, et keel korralikult selgeks saada," arvas ta. "Või peaks hoopis eesti tüdrukuga tutvuma ja nii keelepraktikat saama."

Narvalane Konstantin Ossi­pov ütles, et erinevalt enamikust vene rahvusest kaasajateenijatest sai tema koolis korraliku keelepõhja.

"Ühe tasemetöö tegin saja punkti peale, aga siis elasime kolm aastat Moskvas ja kõik läks meelest ära," kõneles ta.

Nii sai ta ajateenistusse tulles küll kõigest aru, aga enese eesti keeles väljendamisega oli tõsiseid raskusi.

"Õnneks kaaslased aitasid ja ülemused andsid aega kohanemiseks," sõnas Ossipov.