Juhtkiri: Sammas õpetajale

Aasta õpetajad valitakse traditsiooniliselt enne kooli algust. Foto: Pärnu Postimees/Scanpix

Eestlased ei ole eriline ausambarahvas, kes kipuks tähtpäevadel lillesülemeid viima, kui just amet ei kohusta. Ausammas, monument, mälestusmärk on mingi idee või tähtsa sündmuse sümboolsed tähised.

Et sambal oleks mõju, peab mõjuv olema tema sõnum. Kui see ei lähe inimestele korda, on sambast saanud vaid üks ilus või inetu, ilmekas või ilmetu de­tail linnaruumis.

Viimastel aastatel on peetud diskussioone pronkssõduri ja Vabadussõja võidusamba üle, neil on olnud märgiline tähendus ja neid kandvat ideed on kas kaitstud või maha tehtud, igatahes pole see enamikku rahvast ükskõikseks jätnud.

Lääne-Virumaalgi on sambaid, mida rohkem või vähem märgatakse. Ol­gu selleks siis Võlumäe me­he rajatud tobeduse mo­nument meie valitsusele või Kadrinas emakeele auks püstitatud sammas

Haljalas toimunud idee­konkursil sündis aga ühel õpilasel mõte ausambast Eesti õpetajale. Ning tahetakse, et see ei jääks üks­nes ühe kooli ausambaks, vaid oleks oluline kogu Eestile.

Ja kui Lääne-Virumaa võttis endale hiljuti tunnuslauseks "Kõige Eestim", siis miks mitte ei võiks õpetaja olulisust rõhutav monument olla just meie maakonnas.

Õpetaja, kellel on noore inimese kujune­mises ääretult suur roll, on kindlasti ausammast väärt. Head õpetajat meenutab inimene tänulikult enamasti kogu eluaja, isegi siis, kui teadmine õpetaja headusest jõuab kohale alles täiskasvanueas. Sama eredalt mäletatakse paraku ka halba õpetajat.

Eesti õpetaja ideaalkuju on tegelikult loonud Oskar Luts "Kevades". Õpetaja Laur, tema soe mõistvus ja Arnole kingitud viiul on puudutanud vast iga eestlase hinge.

Loodetavasti kannab õpetajale plaanitud ausammas samasugust soojust nagu õpetaja Laur ning ükski, kes sellest mööda läheb, ei jää ükskõikseks, vaid meenutab oma õpetajaid ning koolist saadud tarkusi, millele elu on oma kvaliteedimärgi pannud.