“Toatüdrukud” - põnevuslugu meeltlahutavate detailidega

Toatüdrukud (Tiina Mälberg ja Ülle Lichtfeldt) on saanud Proualt (Anneli Rahkema) kingituseks ihaldatud rõivaid.

FOTO: Üüve-Lydia Toompere

Ruumis on pime. Intrigeeriv muusika. Nähtavale ilmuvad toatüdrukud, Solange (Ülle Lichtfeldt) ja Claire (Tiina Mälberg). Valgus suunatakse kord ühele, kord teisele. Asjade pidev liikumine.

Ühelgi mustusekübemel ei ole siin asu. Armuliku Proua nimel ollakse kõigeks valmis. Mitte ühtegi sõna. Miimika ja žestid räägivad enda eest.


Muusikapala lõpeb ja algab uuesti ... ja uuesti ... ja uuesti ... Järsku heliseb äratuskell - tere tulemast tagasi reaalsusse!

Mõrva peaproovid

Üsna kummaliselt alanud etendus omandab aja möödudes selgema pildi. Tuleb välja toatüdrukute salakaval plaan mõrvata maja perenaine (Anneli Rahkema).

Seejuures ei ole tegemist lihtsalt ühe mõttega. Mõrvaplaan muutub toatüdrukute jaoks sundideeks, mille peab iga hinna eest teoks tegema.

Kui Proua parasjagu kodus ei viibi, käivad mõrva peaproovid. Kõik peab olema viimseni paigas, mille kohta on lavakujundusel nii mõndagi öelda. Nn proovide ajal lähevad kõik mängu - Proua kleidid, ehted jm asjad -, et mõjuks ikka võimalikult ehedalt.

Suurt rõhku on pandud näitlejate ümberkehastumisele, millega Lichtfeldt ja Mälberg osavalt toime tulevad: kord on Solange alandlik teenijanna ja Claire võimukas Proua ning vastupidi.

Proua kõnemaneer ja käitumine lasevad toatüdrukutel arvata, et tegemist on tüüpilise juhmardiga, kellel on teda ümbritseva suhtes silmad kinni.

Tegelikult on Proua kaval, paljastades toatüdrukute salajased huvid ja teadmised ning muutes viimased ärevaks ja kohmetuks.

Valguskujundus räägib meile sellest, millist alandavat elu on pidanud need kaks toatüdrukut Proua juures elama.

Pealtnäha ei tundu, et midagi valesti oleks. Vaikus enne tormi. Seda just nende tunnete pärast, mida on kogu aeg sissepoole suunatud ja mis ootavad nüüd väljalaskmist.

Lisaks muusikale krutib pinget üles ka vangikongis istuva armuliku Härra vahel üle ruumi kostev hääl, mis kõlab samuti omamoodi naljakalt - nagu koputaks uksele ürgmehelik tegelinski, kes on tulnud naiste üle kohut mõistma.

Stiilses lavakujunduses, kus domineerivad efektsed värvid (punane, valge ja must), on võetud kasutusele moodsaid elemente, mis viivad vaataja eemale 1947. aastast, mil valmis Jean Genet' näidend "Toatüdrukud". Ometi on selles kujunduses midagi köitvat.

Toatüdrukute endi tegemisi toob neile nähtavale lava otsas paiknev peegel, mis mõjub aeg-ajalt endast märku andva südametunnistusena.

Mõnel hetkel on tunda peegli suurt võimutsemist - teenijannadel hakkab plaan vett vedama, Claire murdub.

Psühholoogilises mängus suudab ainsana edasi rühkida Solange. Äng, mis teda painab, on muutunud tohutu suureks. Kaob ära mõlema toatüdruku reaalsustaju - nad ei tea enam isegi, kes nad on ja mida nad tegema peavad.

Põnevust tükis jätkub. Oma koha on leidnud väikene meelelahutuski - Proua eestvedamisel korraldatud moesõu koos toatüdrukutega, taustaks mängimas poplaulu "Boom Boom Boom" venekeelne variant.

Või siis Ülle Lichtfeldti soolo Pipi Pikksukana, mis tuletab meelde, et seda etendust mängitakse Rakvere teatris siiamaani.

Hopsti vanni

Olles täis ootamatuid lahendusi, ei jää lavastuse lõppki sellest puutumata.

Solange uputab oma armastatud õe lava keskel asetsevasse veega täidetud vanni. Kas see juhtus mänguhoos või tahtlikult, jääb igaühe enda otsustada.

Vannimõnusid saab ka Solange tunda.

Grotesksust lisab Proua enda saabumine sündmuskohale: Solange lebab vannis ja Claire selle kõrval.

Aga mis seal siis ikka: pärnaõie tee sisse, Solange tee pealt eest, ja hopsti vanni!


Tagasi üles