Mind häiris kõigepealt valimiskampaania - et keskenduti siseriiklikele teemadele ning Euroopa asjadest räägiti marginaalselt. Teine asi: kogu kampaania oli üles ehitatud seaduslikkuse piirimail.
Kas või see, et pärast tänavareklaami keelamist otsiti selleks võimalusi. On kurb, et meie enda erakonnad, kes seadusloomega tegelevad, otsivad ise seaduse vajakajäämisi, et oma tahtmisi ellu viia ja oma reklaamiga valija otsuseid mõjutada.
Mis mind isiklikult häiris, olid SMSid: minu meelest pöörduti väga familiaarselt. Olin tõsiselt häiritud, sain sõnumi koguni kaks korda. Seda enam, et teine sõnum tuli pärast seda, kui olin juba oma hääle andnud.
Tulemused olid mingis mõttes ootuspärased. See, et antakse küllalt palju protestihääli, oli prognoositav.
Üllatas valijate aktiivsus. See on fenomen, kuidas suudeti tavaliselt suhteliselt passiivsed Tallinna inimesed välja tuua, see 53 protsenti on minu jaoks müstika. Kas tõesti SMSide "kukud" mõjusid? See vajab tõsisemat analüüsi ja mõtlemist. Ja ka Ida-Virumaa, kus on seni suhteliselt tagasihoidlikud oldud.
Kui liidame protestihäältele, mis said üksikkandidaadid, need, kes protestiks üldse hääletama ei läinud, saame päris suure hulga. See, et Indrek Tarand 103 000 häält kogus, oli üle ootuste.
Arvasin, et kui ta 30 000 saab, on väga hea tulemus ja sellega peaks ta ka mandaadi kätte saama, aga et ta ligi kolm mandaati sai, oli üllatav. See peaks kõiki erakondi tõsiselt järele mõtlema panema.
Ja kui viia üks mandaat rahaühikule ja vaadata, kui palju Indrek Tarand oma säästusid välja käis, ning panna kõrvale suurem erakond, keda võis igal õhtul televiisoris ja tänaval piltidel näha, siis on märgata meeletu mandaadi maksumuse vahe. Eriti kui arvestada seda, et suurem osa erakonna rahast on tulnud maksumaksjatelt riigieelarve kaudu. Tekibki küsimus, kui efektiivselt riigi raha kasutatakse.
Mul on hea meel, et erakondade hääled jagunesid siiski laiali, mitte ei läinud ainult ühele parteile.
