Küsitlus: Mis üllatas teid valimistel?

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Rain Sepping
Rakvere haigla juht, parteitu

Üllatav oli Indrek Tarandi edu. Mulle tundub, et 10 000-25 000 valijat võtaks küll uuele erakonnale järele, selles mõttes on laud kaetud eetilistele ja rikkumata inimestele, kes tahaksid parteid teha.

Jutt sellest, et Eesti parteiline maastik on kitsas ja siin pole kohta uutele tulijatele, on selle valimistulemusega minu meelest küll ümber lükatud.

See, et rahvaliidu 10 000 toetajat ei tulnud välja, näitab, et tõenäoliselt on nad poliitilisel turul saadavad. Nii et uuel parteil on kohta - aatelised ja tublid inimesed võiksid üritada.

Positiivne oli, et nõnda palju rahvast üldse valima läks - inimeste aktiivsus on positiivne ja läheb korda.


Peep Vassiljev

Sõmeru vallavanem, parteitu

Mind häiris kõigepealt valimiskampaania - et keskenduti siseriiklikele teemadele ning Euroopa asjadest räägiti marginaalselt. Teine asi: kogu kampaania oli üles ehitatud seaduslikkuse piirimail.

Kas või see, et pärast tänavareklaami keelamist otsiti selleks võimalusi. On kurb, et meie enda erakonnad, kes seadusloomega tegelevad, otsivad ise seaduse vajakajäämisi, et oma tahtmisi ellu viia ja oma reklaamiga valija otsuseid mõjutada.

Mis mind isiklikult häiris, olid SMSid: minu meelest pöörduti väga familiaarselt. Olin tõsiselt häiritud, sain sõnumi koguni kaks korda. Seda enam, et teine sõnum tuli pärast seda, kui olin juba oma hääle andnud.

Tulemused olid mingis mõttes ootuspärased. See, et antakse küllalt palju protestihääli, oli prognoositav.

Üllatas valijate aktiivsus. See on fenomen, kuidas suudeti tavaliselt suhteliselt passiivsed Tallinna inimesed välja tuua, see 53 protsenti on minu jaoks müstika. Kas tõesti SMSide "kukud" mõjusid? See vajab tõsisemat analüüsi ja mõtlemist. Ja ka Ida-Virumaa, kus on seni suhteliselt tagasihoidlikud oldud.

Kui liidame protestihäältele, mis said üksikkandidaadid, need, kes protestiks üldse hääletama ei läinud, saame päris suure hulga. See, et Indrek Tarand 103 000 häält kogus, oli üle ootuste.

Arvasin, et kui ta 30 000 saab, on väga hea tulemus ja sellega peaks ta ka mandaadi kätte saama, aga et ta ligi kolm mandaati sai, oli üllatav. See peaks kõiki erakondi tõsiselt järele mõtlema panema.

Ja kui viia üks mandaat rahaühikule ja vaadata, kui palju Indrek Tarand oma säästusid välja käis, ning panna kõrvale suurem erakond, keda võis igal õhtul televiisoris ja tänaval piltidel näha, siis on märgata meeletu mandaadi maksumuse vahe. Eriti kui arvestada seda, et suurem osa erakonna rahast on tulnud maksumaksjatelt riigieelarve kaudu. Tekibki küsimus, kui efektiivselt riigi raha kasutatakse.

Mul on hea meel, et erakondade hääled jagunesid siiski laiali, mitte ei läinud ainult ühele parteile.

Heli Kirsi
Rakvere gümnaasiumi aja­loo-, filosoofia- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, Rakvere
linnavolikogu ja IRL liige

Minule on algusest peale olnud vastuvõetamatu suletud nimekirjade süsteem, olen pooldanud avatud nimekirju. Suletud nimekirjade puhul on tulemus üsna ettearvatav, sest on erakondade poolt suunatud ning valija hääl mõjutab siiski vähe tulemust, kes osutub valituks, sest panustatakse esinumbrile. Kui läheb õnneks, saab valitud ka teine või kolmas kandidaat.

Avatud nimekirja puhul on iga valija hääl palju otsustavama kaaluga. Valija ise jälgib valimiste kulgu hoolikalt, tunneb end tulemuse vormimisel osalisena.

Huvitav on see, et paljud valijad ei teadnudki, et on suletud ja avatud nimekirjade süsteem.

Nüüd on seda mõistetud ja inimesed on poliitika vallas palju haritumad. Indrek Tarandi valimine näitab, et valija ei soovi valimisi kinniste nimekirjadega, vaid tahab, et tema hääl maksab ja ta saab poliitikas kaasa rääkida.


Armastatakse rääkida, et tegemist on protestivalimistega, see on meedia kaasabil sündinud. Vaevalt valija ise mõtleb, et ta sihilikult protestib. Ma ei ole kindel, kui hästi on valija poliitika asjus pädev. Noorem generatsioon on selle kohta teavet saanud koolipingist, kuid keskealistel ja vanematel, kes on õppinud omal ajal ühiskonnaõpetust, oli see hoopis teistsuguse sisuga.

Ei ole välistatud, et valija peab üksikisiku rolli suuremaks, kui on eeldatud. Indrek Tarandi valimine seda ju näitab, et ollakse valmis panustama ühte inimesse. See on negatiivne, et erakondi enam ei usaldata.

Minu arvates on Eesti demokraatia erakondade paljususele ja vaadete paljususele ehk pluralismile üles ehitatud. Kui ilmneb tendents joonduda ühe inimese mõtete ja ideede järgi, et tema peaks meid sihile viima, või see või teine erakond on ainuõige, siis on see oht demokraatiale.

Majoritaarne süsteem - riigis on kaheparteisüsteem, mis ei välista, et riigis on rohkem parteisid, lihtsalt kaks suuremat parteid on võimul - Eestile ei passi, sest ei võimalda vaadete paljusust. Oleme liiga noore demokraatiaga riik, tüürimaks suunas, et meil on selline ja teine mõtteviis, aga kolmandat, neljandat jne mõtteviisi ei ole mõtet viljelda, sest sellega vaevalt kusagile pääseb.


Aga olen väga rahul, et kandidaadid väga erinevate erakondade hulgast valituks osutusid ja nad lähevad Euroopa Parlamendis erinevatesse fraktsioonidesse, et esindatud on erinevad ilmavaated. Kuuel inimesel on Eesti jaoks suurem mõju, kui nad tegutsevad erinevates fraktsioonides.

Mis puutub poliitilisse reklaami, siis näiteks Suurbritannias ja USAs on valimiskampaaniad ja reklaam palju agressiivsemad. Kui me Eestimaal eeldame tagasihoidlikku kampaaniat, siis arvan, et me niipea ei jõua järele kauase demokraatia kogemusega riikide valimiskampaaniatele.

Meie reklaamiagentuurid, kes parteidele kampaaniaid teevad, kasutavad vaid osa sellest arsenalist, mis maailmas on välja töötatud.

Ilmselt Tallinna inimesed tundsid, et reklaam oli agressiivne, teleri jälgijad võisid kogeda, et reklaam oli naljakas ja kohati lapsik, kuid need, kes elasid pealinnast kaugel ning telerit ei jälginud, agressiivsest kampaaniast osa ei saanud.

Kindlasti aga tuleks riigikogus arutada seda, kas ja kui palju erakondi rahastada ning millistes mahtudes seda teha. Ja kas rahastada riigikokku pääsenud või siiski kõiki registreeritud erakondi.

Kuid rõõmustab, et Eesti kodanik oli aktiivsem kui eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Sest kui sa ise ei käi valimas, valivad teised. Kui oled aga kaasa rääkinud, oled osaline protsessis, mida nimetatakse demokraatiaks.

Oleg Gross
ettevõtja, parteitu

Et keskerakond on tugev, oli ette arvata, kuid üllatas, et sot­siaaldemok­raa­did olid uskumatult nõrgad. Selles suhtes paneks ma nende poliitikale isegi pahaks, et pagesid valitsusest ja läksid libedale teele, ametiühinguga liiga käsikäes töötajaid ässitama.

Samas on huvitav, et nad ei saanud eriti hääli. Mind kui ettevõtjat paneb see imestama ning teeb ka head meelt. Ja näitab, et inimesed on ikka niipalju arukad, et mõistavad, millises olukorras on Eesti majandus.

Arvestades seda, et majanduse allakäik aktiviseerib inimesi, oli valimas käinute hulk ootuspärane. Tarandi suhtes, kes on küll tubli kandidaat, olen aga sama meelt, et ta sai väga palju just protestihääli, kuna valitsuserakondade poliitikast on paljudel kõrini.


Tagasi üles