/nginx/o/2020/02/06/12919435t1h49a7.png)
/nginx/o/2009/06/11/192740t1h8bce.jpg)
Oli suur õnn, et Vihula mõis napilt enne suurt majanduslangust sellised investorid sai, kes kiirelt hooned korda tegid ja kompleksile elu sisse puhusid, nii et mõis on praegu kaunim kui kunagi varem viimase 70 aasta jooksul. Jääb vaid loota, et äriprojekt kannab ka kehvadel aegadel.
Seni oli Vihula mõis Sagadi ja Palmse kõrval nagu inetu pardipoeg. Eelmised omanikud püüdsid küll üht-teist kohendada, kuid eks palju jäi eeskätt rahapuuduse taha. Nüüd on kohal Taani ja Inglise kapitalile kuuluv kett ja arendajatel pole julgusest puudu tulnud. Braavo!
Eks selle peale pea pingutama ka Sagadi ja Palmse, kes haistavad Vihulast nüüd võrdväärset konkurenti. Ja pingutataksegi. Palmses valmib just praegu uus pargikujundus koos purskkaevude ja labürinthekkidega, Sagadis sai hiljuti valmis hotellikompleks.
Igatahes on Lahemaa mõisate kuldne kolmik taas korralikult kolmele jalale toetumas. Loodetavasti jätkub kõigis mõisates turistide kõrval tegemist ka kohalikele.
Lääne-Virumaal on mitu mõisat hästi säilinud tänu sellele, et seal on pidevalt elu sees olnud, olgu siis kooli, hooldekodu või lastekodu näol.
Kummaline on aga see, et kuigi sügisel kolivad lastekodulapsed Inju mõisast välja uutesse majadesse, ei oska vallavõim, kelle omanduses korras mõis on, veel öelda, mida hinnalise hoonega edasi tehakse.
Lisaks esinduslikele ja suursugustele korda tehtud mõisatele on ka kahjuks suisa igast otsast lagunevaid härrastemaju.
Kui Vanamõisa Haljala vallas suudab omanik hoida vähemasti edasi lagunemast ja suvel on plaanis seal teatritki teha, siis seevastu näiteks Neeruti häärber aina laguneb.
Selge see, et renoveerimine on kulukas, kuid mõisaomaniku staatusesse astudes peaks inimene endale eelkõige aru andma, kas jõud ka nõudlikust hoonest üle käib.