Repliik: Kui pikk on rahva mälu?

Valdu Toomla.

FOTO: Arvet Mägi

Olen käinud Tšehhimaa külasurnuaedades ja näinud seal korras, värskete lilledega kaetud mälestussambaid.


Neile mälestusmärkidele on kirjutatud sajad nimed. Graniiti on jäädvustatud lihtsad tšehhi külapoisid Františekid ja Janid, kes hukkusid Esimese maailmasõja rinnetel. Neid pole unustatud, sest nad on osa ajaloost, osa sellest külast.

Pühapäeval on taas leinapäev - kuuskümmend kaheksa aastat möödub juuniküüditamisest. Taas tulevad kokku hallipäised memmed-taadid, et kinnitada: me mäletame, me ei unusta.

Veel mõnikümmend aastat, ning manalateele on läinud küüditajate viimased ohvrid, väljasaadetute Siberis sündinud järeltulijad.

Kas on siis veel neid, kes kogunevad Okaskrooni juurde, või rohtuvad sinna teed?

Mu ees laual on kaustad mee­nutustega, tänased koolilapsed on kogunud oma vanaemade ja -isade mälestusi.

Nemad teavad, nemad ei kehita õlgu ja see annab lootust, et ka aastate pärast on Okaskrooni juures värsked lilled - või teeb aeg oma töö.

Tagasi üles