Valdu Toomla: Pühapäeval meenutame taas tehtud ülekohut

Valdu Toomla. Foto: Arvet Mägi

Kuuskümmend kaheksa aastat on läinud kui linnulennul. Vähe on elus neid, keda küüditati, peenemalt öeldes deporteeriti 1941. aasta 14. juunil, tunduvalt rohkem neid, kes viidi 1949. aastal. Küüditati ka veel viiekümnendatel.

Kaks korda aastas kogunetakse Rakvere tammiku veerel asuva Okaskrooni juurde. Kaks korda aastas, märtsis ja juunis, räägitakse sellel teemal veidi rohkem kui tavaliselt.

Kui palju teavad küüditamisest tänapäeva noored? Istume Haljala gümnaasiumi ühes kabinetis koos õpetajate Külli Heinla ja Inge Laiviga, kohal on veel Johan Laiv, Vahur Vogt ja Birgit-Barbara Narits, veidi hiljem lisandub Maarja Pilme.

Ühised ettevõtmised

Haljala gümnaasium on maakonna üks neist koolidest, mis on teinud pikka aega koostööd Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu Rakvere Memento ühinguga. Koos on korraldatud üritusi, tavaks on saanud Memento liikmete ja õpilaste ühised väljasõidud.

Lastele meenub ühine käik Patarei vanglasse. Nad nägid oma silmaga inimesi, kes olid istunud sealsetes kongides ja talunud ülekuulamisi ja piinamisi. Inimesi, kes katsumustest ja east hoolimata on elurõõmsad ja näevad head välja. Võimalik, et mõistmine ja arusaamine tuleb kunagi hiljem, kuid kõik need teadmised ladestuvad paratamatult.

Koduuurimine on siin koolis au sees. Lehitsen kaustu, leian Maarja Pilme töö "Vanaema Niina mälestused oma elust". Küsin laste käest, kui palju nad teavad küüditamisest.

Selgub, et ega nendel teemadel kodus eriti ei räägita. Vahuri isa ja onu on sündinud Siberis Krasnojarski krais. Vahur teab paari seika isa lapsepõlvest, ka vanaema on mõnd lugu rääkinud, aga tegelikult täpsemat ülevaadet ei ole.

Arutleme sellel teemal ja ma ei imesta, sest inimestel ongi kalduvus ja vajadus ebameeldiv unustada ning pühenduda helgetele momentidele. Siberis sündinutele oli sealne elu loomulik keskkond ja tegelikult tajusid nad oma erinevust alles Eestisse tagasi tulles.

Paratamatult oli tekkinud emakeelde aktsent, sest sageli oli igapäevane suhtluskeel vene keel. Kuidas igaüks olukorrast välja tuli ... , aga tuli ette ka nn kõvaketta vahetust ehk uuesti eestlaseks saamise nimel unustati võõras keel täielikult.

Õpetajate sõnul ilmneb tõik, et keegi omastest on Siberis käinud, tihti alles sugupuu uurimise käigus ja seda muu jutu sees. Nii Johanile kui Birgitile on teema otseselt võõras, nemad ei tea, et nende sugulaste seas oleks küüditatuid.

Omadele võõras

Tegelikult oli küüditamine rahva hirmutamiseks väga mõjuv poliitika. Tulijatel möödus aastaid, enne kui nad suutsid uuesti oma koha ühiskonnas leida.

Vahetevahel alahinnatakse tõsiasja, et asumiselt pääsenud said mõnikord hävitavama hingelise hoobi koju naastes.

Paljudel juhtudel olid eestlased Siberis elatud aastatega jõudnud ennast üles töötada ning saavutanud sealses hierarhias juba arvestatava taseme.

Pärast rehabiliteerimist koju saabunud, ei leidnud nad tihti eest enam oma kodu, kas oli see hävinud või elasid seal võõrad. Vara oli laiali tassitud ning tagasitulnud "rahvavaenlastele" ei vaadanud kohaliku võimu esindajad, vahel tuttavad ja sugulasedki sugugi hea pilguga.

Seetõttu juhtus ka nii, et pöörduti juba harjumuspäraseks saanud elukeskkonda tagasi ja uus katse koju tulla võeti ette, kui võeti, alles kümmekond aastat hiljem.

Kuid ei küüditatud ainult eestlasi. Maarja vanaema Niina on ingerisoomlane. Kuigi tema perel õnnestus sõja käigus Soome jõuda, nõudis Nõukogude Venemaa sõja järel kõik oma endised kodanikud välja ning otse loomulikult viis nende tee Siberisse.

Küsin Maarjalt, kas ta kujutab ette elu, kui peab sööma maltsakäkke, kas ta jääks ellu?

Pärast hetkelist kõhklust neiu vastab: "Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab".