Intervjuu: Afganistanis missioonil saab kogeda ja näha seda, mida Eestis teenides ei saa

Vanemveebel Erkki Kalmus. Foto: Erakogu

Alates maist teenib kuumas Afganistani Helmandi provintsis mitu virumaalast, kellest kaks rääkisid, miks nad sellist tööd teevad ja kuidas seni missioonil läinud on.

Vanemveebel Erkki Kalmus (33) on Tapal elanud seitse aastat ja kaitseväes teeninud alates 1999. aastast. Praegu osaleb ta neljandal välisoperatsioonil.

Veebel Aleksandr Afanasjev (27) on Tapal kooli lõpetanud ja kaitseväes teeninud viis aastat ning osaleb oma kolmandal välisoperatsioonil Afganistanis.

Millega enne kaitseväelase ametit tegelesite?

AA (Aleksandr Afanasjev): Enne kui liitusin scoutspataljoniga töötasin mitmel töökohal. Näiteks Eesti Raudteel ja siis Loksa laevatehases. Minu ajateenistuse ja tegevteenistuse vahe oli vaid kaks aastat.

EK (Erkki Kalmus): Hakkasin elukutseliseks kaitseväelaseks kohe pärast ajateenistust.

Miks just kaitseväelase amet? Mis on selle elukutse eelised?

AA: Kaitseväelase ameti valimist mõjutasid mitu asja. Ühel hetkel sain aru, et igav on, sest keevitajatöö ei olnud minu jaoks. Olin just Tallinnasse kolinud ning kahtlesin, kas tahan seda tööd edasi teha. Mul oli scoutspataljonis ka tuttavaid, kes olid juba käinud välismissioonidel Kosovos ja Iraagis ning esimesed korrad ka Afganistanis, ja nii see otsus sündis. Liitusin scoutspataljoniga, sest töö tundus huvitav.

EK: Ega enam neid põhjuseid ei mäletagi. Eelised? Kaitseväelasena teenides ei ole ükski päev teisega sarnane ja päevad on täis üllatusi.

Miks soovisite osaleda välisoperatsioonil?

AA: Esialgne plaan oli teenida Kosovos, teadsin, et see on pigem selline rahutagamise operatsioon, kuid Kosovo operatsioon lõppes ära just siis, kui mina teenistusse asusin. Seejärel oli plaanis Iraak, kuid ma ei jõudnud ka sinna. Peagi hakati formeerima Estcoy-E’d, et Afganistani presidendivalimisi turvata, ja sinna oli mehi juurde vaja ning nii tuligi otsus minna Afganistani.

EK: Saab käia huvitavates kohtades, kohtuda huvitavate inimestega ning üleüldse näha ja teha asju, mida Eestis teenides teha ega kogeda ei saa. Samuti annab missioonil käimine kogemusi, mida hiljem saab kasutada igapäevateenistuses ja väljaõppes. Lisaks saad aru, kui hea on Eestis elada.

Mille poolest on missioonid erinenud?

AA: Minu seekordne ametikoht on täiesti teistsugune kui varem ja vastutus on kasvanud päris suureks. Esimesel missioonil käisin kogemuste pärast, et näha, kuidas siin on. Teine missioon tuli suhteliselt kohe peale ehk siis 2009 tulin koju ja järgmisele läksin juba 2010. aastal. Teine missioon pakkus tegelikult veel rohkem kogemusi ja põnevaid hetki. Teisel missioonil olin pikemalt kui esimesel ning piirkond ei olnud nii rahulik kui esimesel. Nüüd, kolmandal, on meil hoopis teistsugused ülesanded. Kui varem oli meil kindel ala, siis nüüd elame Camp Bastionis ja käime operatsioonidel, kui käsk tuleb. See on minu jaoks kõige kogemusterikkam – saan siit palju sõjaväelise juhtimise kogemusi.

EK: See on minu neljas missioon: esimesel käisin Kosovos ja kolm korda olen olnud Afganistanis erinevatel ametikohtadel. Iga missioon on erinev, seda nii ülesannete, teenistuskaaslaste kui ka operatsiooni piirkonna poolest. Olen teeninud Afganistanis kolmes piirkonnas ning iga kord on midagi uut ja erinevat. Olen teeninud nii Now Zadi linnas, patrullbaasis Wahid ja nüüd paikneme suures Camp Bastioni sõjaväebaasis keset Helmandi kõrbe.

Millised on teie tööülesanded Afganistanis?

AA: Sel korral olen rühmavanem, kellel on palju tööülesandeid. Kõigepealt peaks vahest esile tooma distsipliini hoidmise. See ülesanne meeldib mulle kõige rohkem. Teine ülesanne on jälgida sõdurite varustuse korrasolekut ja vajadusel see kiiresti parandada või asendada. Kolmandana tooks kindlasti välja rühma juhtimise operatsioonidel.

Milline näeb välja üks tavaline päev Camp Bastionis?

AA: Baasis olles teeb igaüks ise endale päevakava. Näiteks tegeled oma varustuse hooldamisega ja järgmiseks operatsiooniks valmistumisega või teed sporti. Üks tavaline päev on selline, et ärkan hommikul üles ja lähen sööma. Peale seda on väike paus ja siis saame kätte ülesanded, mida on vaja päeva jooksul teha, ja õhtuni toimetame nendega. Õhtuti on koosolekud, kus arutame, mida teinud oleme ja mida juurde õppinud ja mida veel vaja teha on.

EK: Tavaline päev Camp Bastionis tähendab peamiselt ettevalmistusi järgmiseks operatsiooniks ja olmeliste asjadega tegelemist. Igav ei hakka ja tegevust on pidevalt.

Milline on teie tegevus operatsioonil?

AA: Et oleme hea manöövervõimekusega üksus, siis tavapäraselt on operatsioonid sellised, et liigume Camp Bastionist soomukitega välja. Operatsioonialas julgestame teineteist ja üritame suhelda kohalikega. Võib-olla vaatame mõned majad läbi, et leida ebaseaduslikke asju, nagu on relvad ja lõhkeaine. Päeva lõpuks liigume oma ajutisse ööbimiskohta, paneme julgestuse välja ja puhkame ning jätkame oma tegevust järgmisel päeval.

EK: Kompanii saab pataljonist käsu ja ülesande, vastavalt käsule vaadatakse, kuidas antud ülesannet täita ja mida selleks vaja on. Allüksuste ülemad annavad operatsiooni käsud oma alluvatele, tehakse vajalikud ettevalmistused. Kindlaks määratud ajal liigutakse operatsioonialale, kus tavaliselt hõivatakse mõni sobiv koht, kuhu üksus ilusasti ära mahub ja mida on lihtsam kaitsta. Peale seda patrullid, suhtlemine kohalikega, huviobjektide läbiotsimine ja nii kaks kuni neli päeva ning siis Camp Bastionisse tagasi.

Palju te operatsioonide ajal kohalikega kokku puutute?

AA: Mina kui üksuse juht pean päris tihti nendega suhtlema. Pean uurima, kuidas nad on rahul meie tööga ja ka kohaliku politsei ning sõjaväe omaga.

EK: Selle missiooni ajal ei ole mina kohalikega eriti kokku puutunud, kuigi allüksused teevad seda oma ülesannete tõttu pidevalt. Kohalikud elavad oma tavapärast elu.

Milline on olnud senise missiooni eredaim hetk?

AA: Camp Bastionist kindlasti see, et sööklas on head magusad ekleerid, mida mujal maailmas ei saa. Aga kui operatsioonidest rääkida, siis kindlasti oleme saanud siit selliseid kogemusi, mida mujalt ei saa. Kindlasti on olnud selliseid hetki, kus ei pidanud lootma ainult enda oskustele, vaid sai loota ka oma kaaslaste peale.

Mis on missioonil olles kõige raskem?

AA: Kindlasti see, et oled oma kodust eemal. Kõige suurem mure ongi igatsus koduste järele. Arvan, et see on nii kõigi jaoks. Samuti on töö pingeline, kuid tuleb rahulikuks jääda, et seda hästi teha.

Pärast sõjalisel operatsioonil osalemist olete veteran. Kuidas peaks ühiskond veterane tunnustama ja toetama?

AA: Mõnikord jääb tunne, et meie siinolekut ei toetata, kuigi meie ei langeta otsust, kas me oleme siin või mitte. Me teeme kaitseväelastena seda tööd, mille jaoks meid on õpetatud. Meisse tuleks suhtuda nagu inimestesse, kes täidavad oma kohust.

EK: Iga inimene tahab, et tema tööd ja saavutusi tunnustataks, ja kaitseväelased ei ole siinkohal erandiks. See, mida riik üritab missioonil käinud meeste ja naiste jaoks teha, on kahtlemata hea.

Millised on teie edasised plaanid?

AA: Astusin juba enne Afganistani tulekut kõrgemasse sõjakooli ja jätkan seal õpinguid, kui koju tagasi lähen. Sõjakoolis keskendun arvatavasti mõnele muule erialale kui jalaväe eriala, sest tahan end ka mujal proovile panna.

EK: Tahan jätkata teenistust mõnes kaitseväe teises väeosas, mis asub Tapal, ehk siis teha tööd, mis meeldib ja teha seda kodu lähedal.