Kevadine juuni on olnud Eesti poliitikamaastikul murranguline, lisaks europarlamendi valimistele käib jätkuvalt väga aktiivne arutelu sisepoliitikas ning vaidlused võimalike kärbete üle.
Joonas Pärenson: Kust Eesti kasvu otsida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tähelepanu väärib aga asjaolu, et samal päeval, kui valitsus andis üle teise negatiivse lisaeelarve, mis vähendab doktorantide toetusi, professorite tasusid ning ülikoolide koolitustellimuse mahtu, toimus riigikogus riigile olulise tähtsusega teema "Innovatsioon - majandusarengu vedurina" arutelu.
Märkimisväärne ongi see, et ühelt poolt räägitakse, kuidas tuleb innovatsiooni edendamiseks rohkem tähelepanu pöörata teadusele ja haridusele ja enam toetada uuenduslikke teadusprojekte, kuid seda kõike reaalselt eelarvega just vähendatakse.
Seega on praegune püüd keskenduda vaid eelarvetasakaalule viinud tähelepanu eemale põhiküsimuselt: kuidas saab riik täna panustada Eesti pikemaajalisse arengusse?
Räägitakse küll ametnikkonna koondamistest, omavalitsuste haldussuutmatusest ning sellest, et Euroopa Liidu raha jääb kasutamata või lükkub see pikalt edasi, kuid ei keskenduta sellele, missugused valikud on Eestile olulised ka 10 või 20 aasta pärast. Aga just seda arvestama peabki.
Kõike ei saa kärpida
Eesti majanduslik olukord teeb muret ja praeguse majandusstruktuuriga ei jõua me arenenud riikidele järele. Seda eelkõige seepärast, et Eesti tööhõive on koondunud majandusharudesse, milles pole võimalik tootlikkust ja seeläbi ka lisandväärtust erilisel määral tõsta. Ehk teisisõnu, meil on vaja rohkem haritud ja spetsialistioskusega inimesi.
Kõrgelt haritud elanikkond loob täiendavaid töökohti ning maksab rohkem raha riigikassasse.
Seda, et kärpida tuleb meil kõigil, teame niigi. Siiski peame tegema ühiskondlikud kokkulepped kindlates valdkondades, kuhu ja kuidas me edasi liigume.
Oma vastumeelsust lisaeelarvele on näidanud ka tudengid, kes on rõhutanud, et kärpida igast valdkonnast samaväärselt ei ole lihtsalt võimalik, viidates tulevikuväljavaadete arvestamise vajadusele.
Üliõpilased ei ole kõigi kõrghariduskärbete vastu, mõistame, et igaühel tuleb tänases olukorras oma püksirihma koomale tõmmata.
Kuid oleme vastu osale kärbetele, mis on lisaeelarves välja toodud. Need on õppelaenude kustutamise lõpetamine lapsevanematel ning avalikku sektorisse tööle asujatel ning doktorantide toetuse vähendamine.
Õpingud välismaal
Jätkusuutliku ja teadusmahuka Eesti suurim probleem on senini olnud doktorikraadiga inimeste vähesus, seega ei tohi me neile ise veelgi suuremaid takistusi seada.
Peame arvestama Eesti riigi geograafilist positsiooni, kus ümberringi asuvates riikides on kõrgharidusõpe tasuta ning kus pööratakse enam tähelepanu noortele teadlastele sobiva keskkonna loomisele.
Kui me kohe neid tingimusi arvesse ei võta ja jätkame hariduskulutuste kärpimist, saab õige pea veelgi suurema hoo noorte õppimaasumine mõnda väliskõrgkooli.
Ja kui see protsess on juba käima läinud, on hilja midagi ette võtta. Siinkohal tuleb kindlasti rõhutada, et igasugune õppimine väliskõrgkoolis on ainult tervitatav, aga võib juhtuda, et paljud võõrsil õppinuist ei pöördu enam Eestisse tagasi. Iga välisriiki elama läinud kodanik on Eesti riigi kaotus.
Seega olgu haridus meie prioriteet ning tugeva Eesti alus.