Erik Tohvri: Mida küll arvata: luuletus või tuuletus …?

Erik Tohvri. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kultuur on imetabane mõiste, mille alla mahub kõik see, mis inimesed on oma peaga välja mõelnud ja oma kätega loonud.

Talupoegadest võrsunud matsirahvale oli see sõna pikka aega tundmatu, sest nemad võtsid kõike ümbritsevat harjumuspäraselt ja terve mõistusega; kombeid, harjumusi käsitööd ja kõike muud pärandati edasi põlvest põlve ja iga põlvkond pani eelkäijatelt saadule ka omalt poolt midagi juurde.

Niiviisi, ilma konkreetse autorita loodut hakati hiljem rahvakunstiks nimetama, sest see oli rahva loodud ja praktiliselt kõigile mõistetav.

Koos kirjatarkuse tulekuga muutus asi keerulisemaks. Lugemine on alati lihtsam olnud kui kirjutamine, sest loetakse juba valmis teksti.

Kirjatargad, keda hakati hiljem kirjanikeks nimetama, aga arenesid, muutusid järjest targemaks, olgu siis sõna otseses mõistes või hanejalgades, ja seda teades hakkasid aina enam lihtrahvast irduma.

Kunagi, kui Eduard Vilde oma "Tokerjad" kirjutas, et seda nähtust pidurdada, saadi tema pilast aru; paraku oleks Vilde tänapäeval niisuguse üleannetuse eest kindlasti sarjata saanud: mõelda vaid, ta julges kõrget luulekunsti pilkeobjektiks teha!

Kuna inimkond koosneb enamasti lihtrahvast, kelle hulgas on vähe geeniusi, on ilmselge, et elitaarset, ülikõrget kunsti saavad mõista vaid vähesed väljavalitud.

Nii juhtuski, et kääriharud ka keskmise eestlase ja elitaarse kirjanduse-kunsti vahel aina laiemaks läksid, kuni keegi ülitark inimene tuli mõttele, et neid kõrgkunsti pärleid tuleks näpuvahelt lihtrahvalegi nautimiseks poetada - selleks, et nad targemaks saaksid.

Nii sündiski Eesti Televisioonis uus igaõhtune saade "Luuletus" ...

Paraku on vana tõde, et pärleid sigade ette poetada ei tasu, nad ei oska neist lugu pidada, ja kuulu järgi on nii läinud ka selle õilsalt kavandatud saatega.

Omalt poolt lisaksin, et saatel on siiski üks imehea omadus: see on lühike, sageli kestavad alg- ja lõpptiitrid saatest endast kauem ja on tunduvalt sisukamad, sest lausa imestamisväärt, kui palju inimesi on selle jupikese kallal ametis olnud.

Aga näe - õilis algatus ei taha adressaadini jõuda, sest matsirahvas ei oska nii kõrgetest (pro: segastest) mõtetest enda jaoks midagi head ja ilusat leida, ja mõnigi ütleb nüüd luuletajate kohta päris valusasti ...

Minule jäi pikka aega arusaamatuks, miks on saate nimi "Luuletus", parem oleks ehk "Mõttetera" või "Mõttehetk" või siis loosungina kõlav "Ära vahi, kui sa kõrgest kunstist aru ei saa!".

Aga siis langes minu peale mõistuse valgus, ja see juhtus ühe ammu surnud kirjamehe epigrammi kaudu: pole tuult - on tuuletus, pole luulet - luuletus ...

Saate nimetuses on ju kõik ära seletatud!