Eile hommikul langes Afganistanis NATO operatsioonil lahinguülesandeid täitnud eestlasest veebel Allain Tikko, kelle allüksus sattus varitsusele rahutus Helmandi provintsis.
Juhtkiri: Omade surm sõjatandril
16. juuni 2009, 08:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga Eesti üksuses NATO missioonile mineja esindab meie väikest riiki ja võitleb lisaks kriisipiirkonnas stabiilsuse saavutamise nimel kaudselt ka Eesti julgeoleku eest - vähemasti oleme teadmises, et kui Eesti peaks abi vajama, on lootust liitlasvägede abile.
Meile läheb korda iga Eesti sõduri käekäik, sest nad on ju "omad" - kui keegi neist peaks hukkuma, siis ei jäta see meist enamikku külmaks.
"Allain Tikko langes küll kodust kaugel, ent ometi kaitstes Eesti kui ühe NATO liitlase julgeolekut. Allain Tikko langes Eesti eest," märkis president Toomas Hendrik Ilves.
Võib lõputult vaielda selle üle, kas Eesti riik saadab võõra rahva ja kaugeks jäävate kriiside pärast oma paremaid poegi suurde surmaohtu, või siiski on sõduri amet lihtsalt selline, millega kaasneb suur risk oma elu kaotada ning otsus see amet valida ning kriisikoldesse minna on siiski ju vabatahtlik.
Elukutselistel sõjameestel, kes teevad oma tööd vihisevate kuulide keskel, on paratamatult kõrge risk oma tervis või koguni elu kaotada.
Kuid alati ei piisa väljaõppest, saadud kogemustepagasist ning kriitilises olukorras võib määravaks saada lihtsalt juhus - kas läheb õnneks või mitte.
Kuid riigikogu, kes meie vägesid missioonidele saadab, ei saa jätta midagi juhuse hooleks, vaid peab tegema otsuseid ja valikuid kaalutletult ja põhjendatult.
Ja küllap on aeg üle vaadata ka otsus, mis puudutab väikese Eesti riigi panust välja läkitatud sõdurite arvu suhtes Afganistani piirkonna heaks.