Vaikus on loodusvara, on öelnud Fred Jüssi.
Vaikus võib olla valus ja häiriv, kui näed ja saad aru, et peaks nagu midagi kuulma ... aga ei kuule. Karm jutt, mis kahjuks võib nii mõnelegi tänasele teismelisele paarikümne aasta pärast tõeks osutuda.
Karin ja Mart Jallai: Kui vaikus on valus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varem on kuulmisvaegus olnud pigem eakate probleem, tänapäeval muutub see üha nooremate mureks. Arstid puutuvad üha sagedamini kokku noorukitega, kellel pärast kontserti või pikaajalist valju muusika kuulamist on tekkinud kuulmishäired.
Ühekordne kuulmisvõime langus ei tähenda veel pöördumatut kuulmisvaegust, kuid sellised ajutised nähud ei möödu jälgi jätmata - kuulmiskahjustus on kumuleeruv.
Kui esialgu kõrvad "löövad vahetevahel pilli", siis mõne aja möödudes tuleb tõdeda, et "kuulen küll, kuid ei saa jutust aru". See on juba tõsine märguanne pöördumatust kuulmiskahjustusest - vähenenud on kuulmiselundite tundlikkus kõrgemate helide suhtes ja seega võime helisid analüüsida. Meedikute andmetel on praegu suurema või väiksema kuulmispuudega inimesi juba 10-14% elanikkonnast.
Liigkõrged detsibellid
Olmemüradest on viimastel aastatel hüppeliselt suurenenud heliseadmete tekitatav müra, millega igaüks meist tahtlikult või tahtmatult kokku puutub. Tahtmatult
kuuleme kaupluste või toitlustusasutuste liiga tugevat taustheli. Tahtlikuks liigitub põhiliselt kultuuriüritustega seonduv müra. Me siseneme sellesse mürapiirkonda vabatahtlikult ja satume tihti olukorda, kus peame iseenda raha eest kannatama valju heli.
Eesti tuntud helirežissöör,
-insener ja publitsist Heino Pedusaar on kirjutanud: "Tallinnas käivitati uhke paljusaaliline kobarkino, mis sai suurepärase dolbyde, paljude kanalite ja teab veel millega varustatud võimsa helisüsteemi. Tõepoolest võimsa, sest kui allakirjutanu käis seal salamisi seansi ajal keskmist helitugevust mõõtmas, siis selgus, et see püsib võrdlemisi pidevalt 90...95 detsibelli ümbruses ja valjud tipud küünivad koguni 100...105 detsibellini.
Sealsete mõõtmiste tulem on muide täiesti võrreldav sellega, mis saadakse pneumovasara lähikonnas (u 95...100 dB), fortes mängiva trompeti suudmest ühe meetri kaugusel (u 105 dB) või startiva reaktiivlennuki "toimealas".
Nii asetatakse Coca-Cola Plaza eimidagiaimav ja kõigega soostuv publik terveks seansiks pneumovasara, trompeti või reaktiivmootori veerde."
Helitugevuse mõõtühikuks on detsibell (dB). Arusaadavuse huvides mõni helitugevuse näide: lehtede
kahin nõrgas tuules 10 dB; sosin, kella tiksumine 1 m kaugusel 30 dB; tavaline vestlus 50 dB; klaverimäng, vali kõne toas 70 dB; sümfooniaorkestri fortissimo 90 dB; reaktiivlennuk 25 m kaugusel 120 dB; valulävi 140 dB.
Maailma tervishoiuorganisatsioonil on soovitused, kui tugevas müras ja kui kaua tohiks viibida täiskasvanud inimene päeva jooksul: 85 dB - 8 tundi, 91 dB - 2 tundi, 97 dB - 30 minutit, 100 dB - 15 minutit, 103 dB - 7 minutit, 106 dB - 3 minutit, 109 dB - 1,5 minutit.
Eestis on kehtestatud mürataseme piirnormid sotsiaalministri määrusega. Meelelahutusasutustes (kino- ja kontserdisaalid, vabaõhuüritused, diskoteegid jt) on lubatud keskmine helirõhu tase kuni 100 dB ja tippväärtus kuni 115 dB.
Lasteüritustel ei tohi keskmine helirõhu tase olla suurem kui 90 dB. Eeltoodud müra piirmääradest kinnipidamist peab jälgima tervisekaitseinspektsioon. Paraku reaalses elus on kontroll praktiliselt olematu ja seadusrikkujad jäävad karistuseta.
Väikesed fännid
Ilmselt on paljud meist näinud kontserdile toodud väikelapsi, kes lausa kärus, kes papa õlgadel lava ees "näppu viskamas". Ilmselt oleme seda nähes hetkeks imestunud - mina ju nii ei teeks - ja edasi läinud.
Mõõtsime The Sun'i vabaõhukontserdil Tartu laululaval helitugevust. See oli "näpuviskajate" alas kuni 117 dB.
Vestlusest ansambli mänedžeriga selgus, et ka ansambli liikmeid teevad kurvaks imepisikesed "fännid" kontserdil, kuid pole mingit alust nende sealviibimist keelata. Need lapsed vajavad kaitset. Ise nad ei saa ega oskagi end vanemate teadmatusest tekitatud ohtude eest kaitsta.
Kuulmiskahjustused algavad juba viibimisest pidevas 85 dB müras, mis on veidi väiksem tänavamürasttipptundidel. Väikelaste kuulmine on veelgi õrnem. Imikule võib jäädava kuulmiskahjustuse või kurtuse põhjustada üksainus tugev pauk. Aastatega mürakahjustust tekitav müranivoo tõuseb. Seega vajavad just kõige väiksemad erilist kaitset.
Lastel kujuneb vanemate eeskujul välja kuulamisharjumus. Kui laps õpib muusikat valju mürana kuulama, on hiljem raske seda harjumust muuta. Kestvas müras viibimise tagajärjeks on käitumis- ja süvenemisprobleemid, väsimus. Psühhiaatriliste kaebustega inimesed on sagedamini pärit kärarikkast elukeskkonnast.
Laste kaitsmiseks on vaja tegelda seadusandluse täiustamisega. Oleme vestelnud nii arstide kui juristidega, kes seda mõtet igati toetavad.
Sotsiaalministri määruses pole kirjas laste vanust, millest alates on kehtestatud madalama helitaseme nõue. Üldse puudub aga selline määratlus nagu väikelapsed. Ilmselt on vaja kehtestada piir, millest kõrgema helitugevuse puhul keelatakse väikelastel kontsertidel osaleda.
Vanematele lastele on tarvis korraldada kõrvatroppide jagamine nagu mujal maailmas. Kehtestatud normidest kinnipidamist peab kontrollima hakkama.
Järjepidevalt tuleb tegelda ka teavitustööga. Iga väiksemagi toidupaki peal on kirjas, milline oht peitub seal meie kehakaalule.
Ühelgi kontserdi- või diskoreklaamil pole senini olnud viidet võimalikust ohust kuulmisele.
Looduse vaikus, meie loodusvara, pole kunagi päris hääletu vaikus. Sügav kuulmispuue on hääletu, valus vaikus.