/nginx/o/2009/03/10/146612t1h426b.jpg)
Juba pikka aega on õues valitsenud halb suusailm - külm, märg, tuuline. Mitte ükski inimene ei kipu välja kauemaks kui hädavajalik. Ometi leidub noori, kes peavad selliseid olusid taluma, kui ei taha sõita kilomeetrite taha tööle auto või bussiga.
Repliik: Halastage ratturitele, autojuhid!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks sõidan mina rattaga igal hommikul Kadrinast Rakveresse. Kuna olen näinud sellel teel korduvalt ratastel noori, siis eeldan, et ka nemad kasutavad igapäevase sõidukina just ratast. Kilomeetreid kahe asula vahel pole iseenesest palju, aga tuul, mis peaaegu alati vastu puhub, muudab teekonna tööle ja koju üsnagi raskeks.
Kõige keerulisem on teeservas sõites hoida ratast sirgelt, et mitte kalduda maanteele, autode sekka. Kohati võib olukord muutuda isegi ohtlikuks, ja mitte ainult tugeva tuule, vaid ka mõtlematute autojuhtide tõttu. Pole just väga harv juhus, kui suur kaubaauto vaevalt poolemeetrise vahega ratturist mööda tuiskab, teda ehmatades ning sageli märjaks pritsides.
Kas tõesti pole juhtidel meeles enam autokoolis õpitu? Jalgratturist möödudes võiks ikkagi teepeenrast veidi kaugemale hoida, sest õnnetus ei hüüa tulles ja parem karta kui kahetseda!