Kombinee väel jumala jalgsi Kuradisaarele

Toatüdrukud (Tiina Mälberg ja Ülle Lichtfeldt) on saanud Proualt (Anneli Rahkema) kingituseks ihaldatud rõivaid.

FOTO: Üüve-Lydia Toompere

Mati Undi lavastus "Toatüdrukud" (Noorsooteater 1988) algas 1986. aastal surnud autorihärra Jean Genet' telefonikõnega, millele Anu Lamp prantsuse keeles vastas.


Pole au teada, kas Unt on Rakvere teatri "Toatüdrukutele" juba helistanud ... Igatahes fikseerisin šarmantse tervituse Undile: kui Proua "mikrofoni" laulmist imiteeris, mõjus see kui tsitaat Anu Lambi analoogsest laulusoolost, mis tänaseni mõnusaid judinaid tekitab.



Läbinisti untlik võte on ka eruditsiooni pritsiv monoloog peeglitest.


Ent Hendrik Toompere juuniori lavastus kehtestab end suveräänsena.

Publiku kaks leeri

"Toatüdrukute" mäng pakub rafineeritud rõõme nii näitlejannade subtiilsele triole kui hüljatud pangamaja malelauaruudulise kalgi põrandaga saali kogunenud publikule, kes kahest (ja natuke ka kolmandast) küljest jälgib vaheldusrikkaid moesõuga pikitud matše.

Värskendav terav teatritundmus, otsekui silkaks "jumala jalgsi Kuradisaarele". (Uskumatu, et kohalikest allusioonidest pulbitsev Kuradisaar on Genet' tekstis!)
Ervin Õunapuu nauditav stiilne kujundus pärlendab paradoksidest: kunstlillebuketid ehtsas vees, naistepesu ja kingade kütkestav glamuur koos fantaasiat kehutava punase kleidikangaga.

Pangavaimu õhkavate seinte vahel on eriti mõrkmagus ja hõrkpaheline samastuda Toatüdrukuga, kes saab Proualt paberrahapakiga vastu vahtimist. Ent küllap leidub publiku seas masumäsuski neid, keda seisus kohustab Prouaga samastuma.

Kujutlegem publiku kaht leeri: ühes küljes istuvad tingliku üldnimetusega "sponsorid" ja nende vastas "meie, tavakodanikud".

Keskel mänguelu ja -iluga narrivabaduse lunastanud näitlejad. Alguse lõputut, otsekui mängutoosina keerlema jäänud rutiinirituaali kordavad kaks graatsiat mus­tades nappides kombineedes, näiliselt nii siivsa alastuse piiril balansseerivate kombinatsioonide needuses.

Õeksed Claire ja Solange, toatüdrukud, kelle nimed lähevad mängukaoses vahetusse sama sujuvalt nagu Rosen­crantzil ja Guildensternil.

Kelmikas partnerlus: nõtkelt valgetel ruutudel tippiv Ülle Licht­feldt, huumorikuradikesed silmis hüplemas; musta valgele mitte-eelistav ja oma rolligeomeetrias mängult-jäigem Tiina Mälberg. Lehvivad käed, lenduvad pilgud, teatraalsed poosid peegliga ja aknaga ja isegi iseendaga silmitsi. Luksuslik mäng mängus naudisklemine, mida teatris näha aiva harvemini.

Hiljem ilmub punases intiimrüüs, üdini tibilik Proua - Anneli Rahkema, kellele parukatuka varjust hiilivad valvsad meelisklevad silmad loovad uudse ilme.

Osake sürpriisist küll haihtub nagu lõhnaõlipilveke, kui näitlejanna rääkima hakkab. Aga see polnud odav parfüüm, sest Proua rolli fluidum uimastab finaalini välja.

Rahkemale seni lavastajate poolt suhteliselt kindla peale valitud rollide reas kehtestab ja puänteerib see tegelaskuju end järsku näitlejanna ampluaa totaalse eneseparoodiana. Näis, milliseid protsente antud investeering kandma hakkab.

Väikeste isiklike teatrinükete seas on kahtlemata ambivalentseim Ülle Lichtfeldti elukestev Pikksukk Pipi, maailma parim Pipi. (Muu hulgas ka kokkuhoidva teatrisuve "Toatüdrukute" tervitus "Vendadele Lõvisüdametele"!)

Nakkav mängupahe

Pärast "Toatüdrukuid" on usalduskrediit teatri kui mängulise ja vaimuka nähtuse suhtes kõvasti kasvanud.

Kuna mängulust ja -pahe on kuratlikult nakkavad, jääb üksnes alandliku reveransiga tänada nende ettevõtjate ettenägelikkust, kes pangamaja ligiduses paikneva luksusliku SPA veekeskuse etenduse lõppedes juba sulgenud ...! Ent küllap mõni muu ahvatlev asutus on veel valla.

Tagasi üles