/nginx/o/2009/03/25/153503t1h72a5.jpg)
Kuidas elab karmil majandussurutise ajal üks kena ja keskmine prügikoll. Kas ta tööl käib? Kas tema ka puhkab? Ja mis seos on tal hiina vanameestega?
Kuidas me päästsime hiina vanamehe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks tavaline hommik Rakveres. Tõmban tossud jalga, panen sammulugeja taskusse, lähen oma 10 000sammust ringi tegema. Soe, päike paistab, aegamisi hakkab lausa palav. Sammulugeja muudkui tiksub, norm ammu täis, sätin end promenaadi pingi peale istuma, hinge tõmbama.
Süütan sigareti. Eemalt vaatavad mind kaks härrasmehest prügikolli. Seda nad just on, härrasmehed ja prügikollid korraga. On näha, et neil on taarakotid kaasas. Ja selg on neil kühmus, aga kummagi nägu pole joomisest paistes ja kusagil rinnatasku lähedal on nende sees suur tükk sisemist väärikust.
Veel märkan silmanurgast, kuidas nad igale mu mahvile kaasa elavad, no umbes samamoodi nagu pikalt nälginud mehel söögilauas teeb kõrisõlm klõnks ja klõnks.
Tulebki üks neist minu poole. "Vabandage, kas suitsu saaks?" küsib ta.
"Ikka saab. Annan ühe või tõmbab sul sõber ka?" pärin vastuseks.
"Me tõmbame kahe peale selle ühe ära," kohmab mu jutukaaslane.
