Juhtkiri: Heinateo kiituseks

Naine lüpsab heinamaal lehma Foto: Caro / Scanpix

Heinategu on tore. Milline rõõm on minna päikesepaistesel varahommikul, vikat kaenlas, kastemärga heina niitma.

Siis üheksa paiku kerge hommikusöök, pisut pikutamist ja pärast lõunat rehaga kaarutama, ning õhtul hakkab siis kuiva heina kokkupanek, kiiresti-kiiresti, sest potisinisel taevaserval kõmatab juba kõu.

Ja kui peab kuiva paar nädalat järjest, ongi lehma talvehein koos. Aga kui vahel tulebki kerge vihmasagar, siis see toob ainult kasu, sest hingetõmbeaega on ka tarvis. Ütleb vanarahvaski, et las sadada, saab magada.

Selline tore aeg on heinaaeg. Ja kui mõnus on lakas tallata. See on küll väsitav, sest järjest tõstetakse lakaluugist sisse uusi hangutäisi, aga vahepeal, kui uut koormat minnakse tooma, võib ju puhata.

Ning kui heinategu läbi, siis üks kõva saun koos kerge õllega - hing ja ihu saavad rahuldatud.

Otsekui kena suvine muinasjutt, mida paraku üha harvemini ette tuleb, sest ühe-kahe lehma pidajaid, kes sellisel moel oma neljajalgsele sõbrale talvise ninaesise varusid, jääb iga kuuga üha vähemaks ja vähemaks.
Suurtes farmides teevad heinatöö suuresti ära masinad, kuigi jah, heinapakke virnastama on ikka inimkäsi vaja.
Ja tegelikult tõrjub kilepallidesse tehtud silo traditsioonilist heinategu vähehaaval välja.

Traditsioonide kadumine on kurb, Eestis üritatakse ajaloolist heinategu säilitada Soomaal ja rannaniitudel. Loodetavasti ei kao vikat ja heinareha siiski ajaloo prügikasti ja ka meie lapselapsed teavad, mida nende asjadega tehakse.

Maarahva jaoks oli heinategu aasta üks töörohkemaid aegu. Samas oli see rõõmus aeg, sest oli ju suvi, valguse ja soojuse aeg.

Värsket heina täis küünid olid ikka poiste ja tüdrukute kokkusaamiskohaks. Ja küllap olid need märksa tervislikumad hullamispaigad kui tänapäeva ööklubid või diskosaalid.