Mis vaevab sinu südant? Nagu kerge rahutus on hinges olnud viimasel ajal, tahaks midagi uut, sest paigalseis tundub tagasiminekuna. Mõtled, arutled, analüüsid. Aga ei ühtegi head ideed ega juhtnööri, millest kinni haarata. Kõike on juba tehtud ka ...
Samuti tundsin end minagi. Tõesti väga harva teen ma impulsiivseid otsuseid. Tavaliselt analüüsin-kaalutlen seni, kuni mõtte või asja uudsus kaotab oma sära mu silmis ning tegudeks ei saagi.
Ja äkki eelmisel suvel istus mulle pähe mõte edasiõppimisest. Ta kerib ja keerleb peas nagu lumepall ja lahti ei saa. Kuigi lõputunnistus iseenesest mulle midagi käegakatsutavat juurde ei anna, saan uusi teadmisi, tuttavaid ja suhteid. Rahulolu ja väljund eeskätt.
Mõtlesin hetke ka rahast. Aga kes ei investeeri, sel pole ka põhjendatud helgema ja parema tuleviku ootused. Niisiis, viimasel vastuvõtupäeval esitasingi oma dokumendid.
Nüüd, mil esimene õppeaasta on edukalt läbitud, mõlten, et aega saab viita ja aega saab veeta. Huvitavalt ning kasulikult veedetud ajal on teine mõõde. Üle pika aja olen ma endaga rahul ja õnnelik. Mis ei tähenda, et poleks olnud pinget, valikuid ja loobumisi. See on prioriteetide küsimus.
Seega - õppida pole kunagi hilja ja haridus matsi ei riku. Vastuvõtt kõrgkoolides algas, jõua endas selgusele - kas sa oled enamaks võimeline. Ja tee oma valikud. Mina igatahes ootan juba sügist!