Mul tuli jaanuaris minna Tallinna Mustamäe regionaalhaigla neurokirurgia osakonda, kuhu käik kujunes ülimalt keeruliseks ja ebameeldivaks kogemuseks.
Kiri: Parimad arstid ei pruugi olla pealinnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin kohal pisut enne kokkulepitud aega. Garderoobis selgus, et kuna olen päevakirurgia osakonna patsient, siis asju ma sinna panna ei saa.
Möödaminnes küsiti minult allkiri toimingute tarvis, ilma et oleks informeeritud operatsiooniga seotud protsessidest või ohtudest. Istusin, suures teadmatuses, koridoris koos sama diagnoosiga vene rahvusest taadiga. Lõpuks tuli arst. Selle peale, kui uurisin, millal kõik protseduurid ühele poole saavad, nähvas tohter, et "mitu kuud saite operatsiooni oodata, mis siis nüüd häda".
Vahepeal anti mulle paber, millega tuli mööda koridore ekseldes otsida sekretäri, et maksta päevatasu.
Ainus hooliv inimene, keda haiglas kohtasin, oli tädike, kes õhtul kella viie paiku - operatsioon oli määratud kella kolmeks ning kohale kamandati kella kaheteistkümneks - mulle haiglariideid tuli andma.
Kui toitu jagati, siis teatati, et operatsioonile minejad süüa ei saa. Mõne aja pärast toit siiski toodi, kuid pärast esimest ampsu kästi kõik sinnapaika jätta ning operatsioonile suunduda.
Mind ja teist "karpaali" - olime nende meedikute jaoks "karpaalid", mitte inimesed - viidi läbi kogu operatsioonibloki, paremal olid operatsiooniblokid, kus kirurgid toimetasid sõna otseses mõttes lahti lõigatud inimeste ümber. Selline vaatepilt lisas ebakindlust ja ebameeldivust veelgi.
Operatsiooni ajal, mida tehti paikse tuimastusega umbes paarkümmend minutit, hakkas mul halb, õde, kes oleks pidanud internist arsti abistama, oli selleks ajaks lihtsalt kadunud ja ei olnud ka kirurgi interni juhendamas.
Õhtul kella 18-19 vahel istusime koos vene taadiga operatsiooni järel koridoris ja ootasime, et keegi meid välja juhataks. Lõpuks tuldigi meile järele ning pärast ootamist, mil arst pabereid täitis, sain pärast kella 19 haiglast minema.
Minusse ei ole kunagi nii ebainimlikult suhtutud - olin pidevalt teadmatuses ning lihtsalt üks "karpaal".
Sama operatsioon oli vaja teha ka teisele käele, kuid ma tundsin, et ei suudaks kõike seda veel kord läbi teha, ning otsustasin, et teise käega kannatan valu edasi. Aga asi läks hulluks ja sain aja lõikuseks Rakvere haiglasse.
Suhtumine siinses haiglas oli hoopis midagi muud. Kohe saabudes anti mulle haiglariided, arst vaatas mu üle, andis paberid, kus informeeriti võimalikest riskidest.
Eelnevalt olin saanud vajalikud dokumendid kodus ära täita. Rakveres anti kohe voodikoht, aeg-ajalt käisid õed vaatamas, arst teatas aja, mil operatsioon toimub.
Operatsioonile sõidutati mind voodis ja mind valmistati kenasti ette. Intern küsis viisakalt luba, kas võib operatsiooni juures olla, ja üks kena haiglatädi oli mulle moraalseks toeks, andes operatsiooni ajal infot, mis parajasti toimub.
Peale hea meditsiinilise poole toodi ka lõunasöök ja vajalikud dokumendid ning öeldi, et kui tunnen end juba paremini, võin koju minna. Kogu tegevus võttis aega hommikul kaheksast kella üheni päeval. Kuigi protseduur ise oli ebamugav, oli kogemus minu jaoks sel korral siiski väga meeldiv. Pealegi ilma lisastressita on see käsi tunduvalt paremas seisus.
Enam ei arva ma, et kui pealinna haiglas on spetsiaalselt neurokirurgia osakond, on seal parimad spetsialistid. Alati ei ole parim abi kaugel - ka kodulinnas Rakveres on väga head spetsialistid, vähemalt minu ja minu pere kogemuste põhjal.