Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/05/23/183150t1h8d01.jpg)
Oi aegu ammuseid, oi aegu kaugeid neid ...
Kunagi käis Rakvere ja Viljandi vahet kaks bussi. Üks tuli Kohtla-Järvelt ja sõitis Rakvere kaudu Viljandisse, teine oli Rakvere ja Viljandi vaheline. Bussiga sai liikuda igal nädalapäeval.
Need reisimise võimalused on minevikku vajunud. Viimastel aastatel oli vanaemal võimalik veel lastele ja lastelastele külla sõita kaks korda nädalas ja ka lapsed said suveks vanaema külastama tulla.
Nüüd lugesin ajalehest, et seegi võimalus on igaveseks ära nullitud - ei tasunud ära.
Vanaemadel, koolilastel, sõdurpoistel ja paljudel emadel-isadel oma lastega, kes seda bussiliini kasutasid ju autosid ei ole. Kuidas nad siis edaspidi liikuma saavad?
Räägitakse, et tuleb arvestada kõiki osapooli ja toimetada paindlikult.
Miks siis suure bussi (40 istekohta) asemel ei kasutatud väiksemat, siis oleks kasutegur veel mõlemaid osapooli rahuldanud. Reisida peaks siiski saama kõigi linnade, mitte ainult Tartu ja Tallinna vahel.
"Muretu vanadus" toob muudki muret. Kui oled juba vanaema või koguni vanavanaema, siis on vana ka su mootor. Kummitab kõrge vererõhk ja on palju muid hädasid. Elu keerleb rohtude ümber. Kui palju neid on vaja ja kui palju maksavad.