Koorimuusika tippsprinter startis laulupeole

Elo Forseli tütred Elisabeth (vasakul) ja Maria saatsid ema laulupeole ning loodavad järgmisel peol juba kaasa laulda. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

"ÜhesHingamise" lastekooride dirigent Elo Forsel astub sel laulupeol mitme tuhande laulja ette rahuliku südamega, et anda endast kõik ja kogeda laulupidude seletamatut sünergiat.

Mis on laulupeol "ÜhesHingamine" tavatut?

Sellel laulupeol on iga lauljakoht eriti kõrges hinnas, lausa kuum. Kooridele on arvestatud vähim arv ja sellele lisatud kuni kümme protsenti, mis tähendab, et koorid ei ole saanud sada protsenti lauljate kohti. Iga koht on väga väärtuslik ja väärtustatud.

Ei ole enam nii, et oli üks arv kirjas, aga kohale tuli tunduvalt vähem lauljaid. Nüüd on laulja, kes laulab mitmes kooris, kirjas ühes ja ta saab ühe käepaela. Arvepidamine on väga range.

Tung laulupeole on väga suur. Konkurents on asjale kasuks. Töötamise intensiivsus oli kindlasti palju suurem. Arvan, et laulud peaksid korralikult selged olema.

Olete olnud 23. üldlaulupeol segakooride üldjuht ja 10. noorte laulupeol lastekooride dirigent. Milliste mõtete-tunnetega lähete kolmandat laulupidu dirigeerima?

Seekord on väga rahulik ja hea tunne. Mul

a capella

koorilaul - see võtab väga palju lisapinget maha.

Kui pead tegema proovi sümfooniaorkestiga, olemata orkestridirigent ja laululaval on see orkester sinust kohutavalt kaugel ning orkester ja koor peavad kokku saama ... Seekord on väga rahulik minna. Ma kohe ei pelga üldse.

Kuidas dirigent suudab ennast mitmetuhandese koori ees nõnda nähtavaks teha, et kõik imeliselt kokku kõlaks?

Kõlama hakkab ta sellepärast, et laul on selge, aga et teda kokku saada - see on tohutu füüsiline jõud, mida tuleb laulupeokoori ees endast välja anda.

Kuna oled nagu väike kirp seal tuhandete ees ja mõnedele ikka väga kaugel, siis see, et sa ennast üldse nähtavaks teed ...

Seal ei ole võimalik juhatada väga ökonoomselt. Või on ainult siis, kui lugu on juba käima läinud - siis lugu ei vajagi enam eriti dirigeerimist, ta juba liigub ise. Aga see, et ta käima lükata, on ikka väga suur jõud.

Kui oled ühe loo ära juhatanud, seda võiks võrrelda maailmameistrivõistluste sprindijooksuga. Olen kogenud, eriti kui segakooride juures juhatasin Ester Mägi kaheosalist teost, et annad endast kõik, et on lõpuspurt ka, viimane kulminatsioon. Füüsiliselt on tunne, et oled täiesti läbi.

Olete Rakverest pärit dirigendi Kuno Arengu õpilane. Missugune on kõige suurem tarkus, mille olete temalt koori ette kaasa saanud?

Arvan, et see on kontakt elava muusikaga. Kuno Areng on loomupäraselt musikaalne, ta ei mõtle midagi kunstlikult välja. See, mida ta teeb, lähtub muusika sisust. See ongi põhiline - lähtuda muusikast enesest, mitte ainult tehnikast.

Kui hea helilooja mingid asjad nooti märgistab, siis ta teeb seda enda sisemusest kantuna. Ta paneb nooti kirja märgi, mille järgi dirigent hakkab orienteeruma, kuidas peaks seda laulu kujundama.

See märk on tulnud asja olemusest, mitte märgi enda pärast - pole

forte forte

pärast ega

piano piano

pärast, vaid millegi muu pärast. Kõla

forte

'l ja

piano

'l, ükskõik millisel rõhul või markaatol võib olla totaalselt erinev. See oleneb sellest, milline see muusika on, millises kultuuriruumis, mida sellega öelda tahetakse.

Seda on õpetaja Kuno Areng väga hästi õpetanud.

"ÜhesHingamisel" astub dirigendipulti terve Üleojade dünastia: isa Ants, ema Ene, tütar Elo ja poeg Mikk. Mida tähendab see teile endile? Kas räägite juba mõnda aega üksnes laulupeost?

Me pole üldse laulupeost rääkinud ega viimasel ajal isegi kokku saanud, aga eks me helistame ja suhtleme ikka. Laulupeol saamegi kokku.

See on tõesti väga tore ja meie jaoks väga tähtis sündmus. Võib juhtuda, et see jääb viimaseks korraks, et see nii on. Ei pea jääma, aga võib juhtuda.

Kahtlemata on see ka kultuurilooliselt sündmus, et me kõik seal oleme. Mul on selle üle hea meel. Mikku on varemgi kutsutud, aga tema on inimene, kes ei võta üle pea kohustusi - kui tal on väga palju tööd, siis ta ei võta juurde, ja ta on seni ära öelnud. Nüüd on siis lõpuks jõudnud ka laulukaare alla.

Mitmendale laulupeole lähete?

Ma ei ole kokku lugenud. Läksin kooli 1971 ja esimesel laulupeol laulsin mudilaskooris. Olen käinud kõikidel laulupidudel sellest ajast peale.

Kas sündisite, dirigendikepp peos, või tuli soov koori juhatada hiljem?

See soov kasvas välja kodusest elustiilist. Väga palju oli koorimuusikat - ema ja isa valmistasid klaveri taga oma proove ette.

Tol ajal olid koorijuhtide segakoori laagrid, kuhu võeti lapsi kaasa. Siis juhatasid koorijuhtide segakoori Gustav Ernesaks ja Jüri Variste. Istusin väga palju seal proovides ja kuulasin. Mul oli eesti koorimuusika klassika selge ja omane juba enne kooliminekut.

Kui tegin katsed muusikakeskkooli, siis ema-isa ei tahtnud hakata väga last "tapma" ega pannud eriklaverisse tippinterpreediks õppima, vaid oli võimalus võtta üldklaver, kus on natuke leebemad nõuded.

Sealt oligi juba tee kas koorijuhtimise või puhkpilli osakonda. Mulle meeldis see koorijuhtimise värk juba lapsena ja arvasin kohe, et minust saab koorijuht.

Võtsin seda väga loomulikult. Minul läks väga sirgjooneliselt, aga Miku tee oli märgatavalt huvitavam: ta õppis viiulit, siis trompetit ja lõpuks maandus ikkagi koorijuhtimisse.

Kas lapsena laagris Ernesaksa kõrvale koori dirigeerima ei kippunud - nagu Järvide dünastia kolmanda põlve esindaja eelmisel laulupeol?

Ma ei usu, et mind sinna lubati tatsama. Olid natuke teised ajad ja karmimad reeglid. Ernesaksa kõrvale ma ei jooksnud, aga lapsepõlvemälestus on olemas.

Kas teie laste seast on ka dirigente kasvamas?

Kas just dirigendiks, aga nad laulavad väga toredasti. Elisabeth õpib Rakvere muusikakoolis kannelt ja talle väga meeldib. Meil on pärimusmuusika perekonda sisse tulnud ja selle üle on mul väga hea meel.

Ma üldse ei arva, et lastest peaksid tulema koorijuhid. Olen seda meelt, et inimestel peab olema vabadus valida ja otsustada. Vaatan väga rõõmsalt, kui laps, keda pole sunnitud enne kooli kolme pilli õppima ega viies ringis käima, ise valib.

Tänapäeva väike laps teab juba väga jõuliselt, mida ta tahab. Samas kindlasti tahan, et tütred saaksid kätte muusikakooli alghariduse. See ei pea olema kaks tundi päevas klaveri taga, mida olen pidanud läbi tegema. Leian, et on teid avastada muusika enda jaoks ka hiljem.

Kui on olemas seitse aastat muusikalist haridust ükskõik mis pillil - olgu kannel või plokkflööt -, siis on võimalus edasi minna.

Minu kõige suurem laps, poeg, avastas muusika enda jaoks gümnaasiumi viimases klassis ja suutis ennast poole aastaga viia sellisesse vormi, et astuda Otsa-kooli sisse. See näitab, et on võimalik, kui inimene tahab.

Mul pole midagi harjutamise ja pilliga koos olemise vastu, see on hästi tore kontakt muusikaga, olla ühe pilliga väga suur sõber. Oli aeg, kui võisin olla neli-viis tundi klaveri taga ja lihtsalt nautida harjutamist.

Samas ma ei tahaks, et lastelt võetaks pilliõppe tõttu ära võimalused tegelda ka muude asjadega - käia kooris laulmas, teha sporti või midagi muud, ühesõnaga, olla sotsiaalne.

Tean instrumentaliste, kes jäävad kinniseks ja üksikuks, sest nad suhtlevad ainult oma pilliga. Tänapäeval on inimeste omavaheline suhtlemine väga oluline.

Koorimuusika on üks väljendusvorme, kus inimesed käivad koos ja tekib sõpruskond. See on ääretult tore ja vajalik. Peale selle, et nad arenevad muusikaliselt, arenevad nad inimestena. See on üks koorimuusika fenomen. Arvan, et mida rohkem inimesi koorides laulab, seda rohkem meil on paremaid ja hoolivamaid inimesi.

Mida soovite ja soovitate "ÜhesHingamise" lauljatele ja kuulajatele?

Laulupeol avaldub rahva vaim või hing. Selle laulupeo nimi "ÜhesHingamine" on minu meelest tohutult õnnestunud lähemine. Leidsin, et see ongi õige tunnetus.

Neil aegadel, kui oli vaja võidelda millegi eest või vastu, oli see natuke teistsugune. Nüüd juba mitu laulupidu kogen seda sünergiat ja vaimu, mis seal tekib, hoopis teistsugusena.

Kui Nõukogude ajal tahtsime protestida ja rõhutada rahvustunnet, siis nüüd tekib seos rahva vaimu ja muusika kui hinge tõstva vaimu vahel, tekib sünergia, mis on kõrgem kui võitlemisenergia, mingi kõrgema dimensiooniga energia.

Kui seal sees oled, on see täiesti tajutav - midagi nii ülendavat, mis tõstab inimese nii palju kõrgemale ... See on kõige võimsam tunne, üks-olemise-tunne oma rahvaga ja inimestega.

Soovin kõigile, et nad saaksid selle kogemuse osaliseks.

ELO FORSEL

Lõpetanud Tallinna riikliku konservatooriumi 1987 prof. Kuno Arengu dirigeerimisklassi. Töötanud Tallinna muusikakeskkoolis ja Eesti muusikaakadeemias dirigeerimise õppejõuna.

Aastast 2000 elab ja töötab Virumaal.
XXIII üldlaulupeo (1999) segakooride üldjuht ja X noorte laulupeo (2007) lastekooride dirigent.

"ÜhesHingamise" lastekooride dirigent.

Virumaa Tütarlastekoori, Rakvere linna algkooli ja Rakvere reaalgümnaasiumi poistekoori, Virumaa Poistekoori, Rakvere reaalgümnaasiumi segakoori, kammerkoori Solare ja meeskoori Kaevur dirigent.