Kuidas Segapidi Vene piiril ämma deklareeris

Peterburi etnograafiamuuseumi esisel platsil võetakse virulased momentaanselt pildistajate embusesse. Foto: Aarne Mäe

"Kõik võivad bussi jääda, aga "ämm" tuleb deklareerida!" Bussijuht on Narva sillal ühekorraga nii tõsine kui ka lõbus. Peterburini on jäänud veel vaid 160 kilomeetrit ja neli tundi.

Neli tundi varem. Buss korjab kell kuus hommikul Peterburi Eesti kultuuripäevadele suunduva Segapidi tantsurühma osa liikmeid Haljalast peale, edasi Rakvere, siis Uhtna, Viru-Nigula ja ... "Ämm" tuuakse peale Aseri muusikakoolist. Iga pillimees teab, et "ämm" on kontrabass.

Varasest kellaajast hoolimata pole kellelgi und enam ollagi. Et sõit mõnusamalt kulgeks, nööbitakse lahti esimesed õlled.

Tantsujuht Tiiu Torpani käre hääl jagab karme näpunäiteid eelseisvateks esinemisteks. Tegelikult on Tiiu väga hea südamega inimene, lihtsalt suurele kambale tuleb vahepeal kõvasti ütelda. Ja kõik kuulavad ka.

Sillamäel oodatakse järele Revaalia meeskoori bussi, et koos üle piiri minna. Vahepeal antakse teada, et meil on piiril roheline tee, tegelikkuses tähendab see "vaid" paaritunnist passimist. Edasi on jälle lõbus.

Tee on kehv ja aeg aina venib. Naljad lähevad seevastu aina mahlasemaks. Kümme kilomeetrit Neevalinnast saabub teade, et enne kultuuripäevade avamist hotelli ei jõua ja riided tuleb vahetada bussis.

Väikese peatuse ajal saab asi aetud - naised bussis ja mehed põõsas. Vilunud rahvatantsijatele on see harjutus igati jõukohane.

Kirevad rahvarõivad seljas, astuvad meie vaprad tantsijad kella kolme ajal pärastlõunal bussist maha. Päike kuumutab Peterburi etnograafiamuuseumi esist platsi nagu paar tundi küdenud saunaahi ja virulased võetakse momentaanselt pildistajate embusesse.

"Need on eestlased," teab jaapanlanna. Ka kohalikud vene piigad kipuvad virulastega pildile. Mingi pronksiöö ei saa siin ometi takistuseks olla.