Peterburi riiklik Roerichi perekonna instituut-muuseum, rahvusvaheline heategevuslik fond "Roerichi pärand" ning MeTee Arengu SA on välja töötanud neli kultuuriturismi toodet. Üks neist on turismituur "Roerichi jälgedes".
Erika Pääbus: Kas oleme ikka Vene turistidest huvitatud
Neljapäevalist turismireisi testiti juuni keskel 12-liikmelise rühmaga. Kuna tegemist on kultuurireisiga, siis seda aastaaeg oluliselt ei mõjuta. Tulevikus on plaan teha toode tuntuks sihtturul (Peterburi ja Leningradi oblast) ning reisid muuta regulaarseks.
Praeguseks on üks turismifirma ilmutanud ka koostöövalmidust kultuuriturismi toodete pakkumisel.
Ülejäänud kolm marsruuti on "Mõisate tuur", "Muuseumituur" ning "Etnotuur". Kõik tooted on välja töötatud põhimõttel, et turistil oleks huvitav, et reis annaks uusi elamusi ja teadmisi, avardaks silmaringi.
Toodete puhul ei keskenduta suurte keskuste (Tallinn, Pärnu, Tartu) põhjalikule tutvustamisele, vaid püütakse näidata just väiksemate kohtade pärleid.
"Roerichi jälgedes"
Esimene päev: väljasõit Peterburist - Izvara mõis - Jaanilinn (muuseum) - Narva linnus - Kuremäe klooster - Mäetaguse mõis (õhtusöök, ööbimine).
Teine päev: väljasõit Mäetaguselt - Edise mõis - Purtse kindlus - Kohala mõis - Arkna mõis - Rakvere linnus - Albu mõis - Paide muuseum - Kabala mõis - Laupa mõis - Haapsalu (õhtusöök, ööbimine).
Kolmas päev: jalutuskäik Haapsalu promenaadil, Roerichi suvila, linnus - Tallinna vanalinn, Kumu - Jäneda mõis (õhtusöök, kultuuriprogramm, ööbimine).
Neljas päev: ekskursioon Jäneda mõisas - Sagadi mõis - Palmse mõis - Toolse linnus - Kalvi mõis - Toila park, Severjanini mälestuskivi - Peterburi.
Reisi jooksul külastatakse tuntud vene kunstniku, poeedi, filosoofi Nikolai Roerichiga seotud paiku Eestis. Nikolai Roerich veetis lapsepõlve Izvara mõisas (asub Leningradi oblastis) ning külastas nii lapsena kui noorukina mitu korda ka Eestit, viibis Haapsalus.
Külastatavad mõisad on seotud parun Taubega, kes oli Roerichi sugulane. Tallinna vanalinn on jäädvustatud mitmel Nikolai Roerichi maalil, tuntuim neist "Vana kuningas". Kumu püsiekspositsioonis on väljas Nikolai Roerichi õpilaste tööd (N. Triik, K. Mägi, K. Raud jt).
Piinlikud näited
Üldjuhul pakuvad nimetatud marsruudid Eesti poolele suurt huvi. Eelkõige huvitutakse Vene turistidest. See tuli hästi esile just liikudes Järvamaal, kuhu väidetavalt Vene turiste ei jõua.
Marsruuti kokku pannes jäi silma, et vähem tuntud kohad pingutavad klientide nimel rohkem, samas kui näiteks Palmse mõisa külastus kukkus meil läbi.
Oli kokku lepitud venekeelne giid ja lõunasöök kõrtsis.
Tänu tublidele ja vastutulelikele kõrtsi- ja mõisatöötajatele suutsime probleemi lõunasöögiga kiiresti lahendada, kuid külalised olid pettunud, sest nad ei saanud midagi uut teada mõisa kohta.
Tuli välja, et meilitsi suhtlusest ei jäänud neil muljet, et teenuseid tahetakse tõesti osta. Korduvalt sai aga saadetud rühma suurus, täpsustatud saabumine, menüü jne.
Kas teenuse ostmine on kliendil võimalik vaid raske töö tulemusel ja teenust selle pakkujal osutada liialt koormav?
Ausalt öeldes ei ole varem kunagi SAga Virumaa Muuseumid probleeme olnud. Seekord aga tuli järelepärimisi linnuse külastuse kohta teha mitu korda.
Seejuures teenuse nn lõpposutajad (giid linnuses, teenindajad kõrtsis ja mõisas) tegid oma tööd hästi.
Minu meelest oli aga veelgi kahetsusväärsem juhtum Kohala mõisas. Tegu on kultuurimälestisega ja tegutseva hotelliga. Tahtsin näidata külalistele võimalust peatuda Ungern-Sternbergiga seotud vaikses maakohas.
Viisakusest otsisin mõisast üles kohaliku töötaja ja teatasin, et 12 külalist lihtsalt vaatavad õues ringi ning me ei soovi kuidagi pererahvast häirida.
Mulle öeldi: "Ega siin mingi muuseum ei ole. Muuseumisse sisenedes maksate ju pileti eest. Tegemist on eraomandiga. Ja mis siia puutub, et tegu on kultuurimälestisega? Riik ei ole sentigi siia investeerinud ja ei saa omanikele ka kohustusi kehtestada ..."
Saab teha ainult ühe järelduse: sellest rühmast ja selle liikmete tuttavate seast vaevalt keegi kunagi mõtleb oma teekonnal peatuda Kohala mõisas. Minul oli igal juhul väga piinlik.
Midagi ilusat
Vastupidine lugu juhtus näiteks Haapsalus. Jalutasime õhtul tänaval, kui kuuldes vene keelt, astuti meile ligi ning küsiti viisakalt, kust ollakse ja kauaks jäädakse.
Selgus, et tegu oli Österby külavanema Urmas Arroga.
Lahkelt kutsuti meid kaasa Noarootsi poolsaarele. Sel korral ei jõudnud me külalislahkust kasutada, aga järgmisel päeval räägiti bussis vahejuhtumist kõva häälega ning inimestel tekkis huvi poolsaare eluolu ja laulvate liivade vastu, nii et võib arvata, et varsti võetakse ette avastusretk Noarootsi.
Külalistele jäi Eestist väga hea üldmulje. Eriti pandi tähele puhtust ja korda, koduaedade ilu ja hoolitsetust, kaunist loodust ning liikumisruumi, inimeste sõbralikkust ja püüdlikkust teenindada külalisi vene keeles.
Aga mõni tilk tõrva rikub mee. Oli näha ja tunda, et meil on turismimaaks saamiseni ikka veel väga pikk tee käia, kuid käija soovijaid siiski on ja loodetavasti suudetakse raskemad ajad üle elada, olla paindlikud ja leidlikud oma pärandi ja väärtuste säilitamisel ning eksponeerimisel.