Vaade: Mis nägu on Lääne-Virumaa?

Rakvere linnus.. Foto: www.svm.ee.

Virumaa Teataja ajakirjanikud otsustasid välja selgitada, milline on Lääne-Virumaa nägu, ning korraldasid oma mõtetes väikese uurimistöö.

Kes teab, ehk on sellest pisuke kasu ka uuele maavanemale, kes peaks lähiajal ametisse saama, sest on ju paljus ka tema osaks maakonnale näo andmine.

Kaardist pole kasu

Iga piirkonna näo kujundavad ennekõike inimesed, kes seal elavad, ettevõtted, mis seal tegutsevad, ja loodus. Vahel annab piirkonnale näo ka topograafia - on ju kaardile vaadates Soome riik ja Rakvere linn mõlemad selgelt naisterahva kujuga. Soomlased on olnud seda varmad ära kasutama, Rakvereski räägitakse ikka ja jälle "Rakvere neiu" kasutamise võimalustest.

Lääne-Virumaa topograafiline nägu on kesine. Kaardile vaadates võib hea kujutlusvõime korral paljusid asju ette kujutada. Pisikese varrejupatsiga kivikirvest näiteks. Või kummuli puravikku, mis nälkjatest näritud.

Nii et jäägem pigem inimeste, ettevõtete ja looduse juurde. Kõik peaks ju nagu korras olema - suhteliselt selge identiteediga toredad inimesed, vahvad firmad ja kena loodus.

Hingematvad vaated Rakvere vallimäelt, Emumäe tornist või näiteks Sagadi ja Vihula vahel klindiservalt. Meri, jõed, järved. Lahemaa.

Ja siiski on ühe maakonna nägu ennekõike vaataja silmades. Loomulikult vähemalt osalt sellisena, nagu me tahame seda näha, teisalt osalt sellisena, nagu me tahame seda näidata.

Andres Pulver
uudiste­toimetaja

Mööndustega linn

Lääne-Virumaa nagu iga teine maakondki on oma inimeste nägu. Inimesed ning nende meel ja keel määravad selle, kuidas mingit maanurka vaatavad nii naabrid kui turistid. Inimesed ühelt ja loodus teiselt poolt teevad ühe paiga rohkem või vähem elamisväärseks.

Loodusega on siinsetel asukatel küll vedanud. On merd, järvi, jõgesid, metsi, soid ja rabasid ning ka mõned Eesti piires päris arvestatavad künkad. Kõik see on isegi rattasõitjale ainult mõne tunni kaugusel. Pole siin ka inimesi nüristavaid suuri linnu ning neljast linna tüüpi asulast saaks ainult ühte mõningate mööndustega linnaks nimetada.

Selles piirkonnas on mul põhiliselt omal valikul tulnud elada umbes pool sajandit. Siin koolis käia, tööd teha, inimestega suhelda.

Kuna nii pikka aega on seda talutud ning pole veel olnud seda kõike haaravat minekutuhinat, ju siis on see koht siin elamist väärt.

Kuigi aastate möödudes hakkab järjest rohkem tunduma, et suved võiksid pikemad olla ning selletõttu jälle talved lühemad. Kuid keegi ei keela ju talveks linnu kombel lõunamaale lennata ning kevadel valgete ööde ajaks tagasi tulla.

Valdu Toomla, reporter

Kolme aastaga armsaks

Põline virulane ma pole, tulin siia elama alles umbes kolm ja pool aastat tagasi. Pean tunnistama, et Rakvere on selle ajaga armsaks saanud.

Meeldib, et tegemist on ikkagi linnaga, mitte väikese asulaga, mis kunagi miskipärast linnaks nimetatud.

Samas on siin piisavalt vaikust, rohelust ja ruumi.
Rakveres on kõik olemas: nii igapäevaseks eluks kui kultuuriliseks meelelahutuseks. Ka kutseline teater, millega võivad väiksematest linnadest kiidelda veel vaid Pärnu ja Viljandi. Pubisid ja söögikohti jagub igale maitsele, kauplusi ja kaubanduskeskusi on küllalt, olemas on suuremate firmade esindused. Samas võib igal ajal näiteks tammikusse jalutama või kepikõndi tegema minna.

Üritusi võiks muidugi rohkem olla, aga nuriseda ei saa. Kes tahab, leiab huvitava kontserdi, teatrietenduse või mõne muu sündmuse.

Kui rääkida Lääne-Virumaast tervikuna, siis jääb silma, et siinsed inimesed tunnevad end palju rohkem oma maakonnaga seotuna kui näiteks Põlva või Jõgeva maakonna elanikud.

Lääne-Virus on Lahemaa rah­vuspark, meri, millega iga paikkond kiidelda ei saa, huvitavaid ajaloolisi vaatamisväärsusi. Loetelu võiks jätkata. On välja kujunenud traditsioonilised üritused, nagu Rakvere linna päevad, naisekandmine Väike-Maarjas, tünnisõit Porkunis, muusikapäevad Võsul ja nõnda edasi.

Eva Klaas, reporter

Teismelise rahutus

Virumaa on nagu heast perekonnast pärit teismeline. Rakvere, Lääne-Viru pealinn, on pisut nagu Pariis, kuigi prantslaste mässumeelsus on otsesem kui rakverlaste oma - nemad taovad aeg-ajalt tänavatel autosid sodiks ja korraldavad pisirevolutsioone kõikvõimalikes valdkondades.

Meie korraldame punk laulupidu, "rohelisi jõule" ja nimetame Rakveret vahel Rockvereks. See kõik kannab endas teimeea rahutust ja eneseotsinguid, mille puhul avastatakse, kuidas muu maailm reageerib meie mässamisele endale antud nime ja staatuse vastu.

Kõige rohkem Rakvere ajaloolisusest on säilinud keskajast. Ka linnus, Rakvere põhiline turismiobjekt, teenib raha medievalistlikus stiilis atraktsioonidega.

Keskaega peetakse inimkonna teismeliseaastateks peamiselt sellepärast, et siis tõstis Martin Luther oma protestantliku reformatsiooniga mässu roomakatoliku kiriku vastu.

Nii punkmuusika kui keskaja olulisemad sündmused on seotud autoriteedi vastu astumisega. Ja sellega tahab ka Rakvere, Lääne-Virumaal asuv väikelinn, tuntust koguda.

Loomulikult ei ole midagi halba teismeline olemises, sest noored on innovaatilised ja viivad maailma edasi oma hullude katsetega olla teistsugused ning eristuda ümbritsevast.

Maria Uuetoa, suvereporter

Meeldivalt palju nägusid

Tarva nägu? Maavanema, Roela külapoe müüjanna, Def Räädu nägu? Jooksvate rottide, laulvate punkarite nägu? Liivarandade ja metsade, küll veidi prügiste, nägu? Kõige kartmatumat nägu (viru veri ei värise!)? "Kõige eestimat" nägu?

Mind võlub Virumaa juures kõige rohkem alatine võimalus olla omaette, aga samas mitte kunagi päris üksinda. Sest ikka ilmub just hetkel, mil sa eksinult ratta maha viskad ja ise kõrvale potsatad, kusagilt ootamatult mõni võõras, kes jõudu soovib ja aitab selgeks teha, kui metsas ja eksinud sa õieti omadega oled. Ning siis see lahke tundmatu naeratab ja jätkab oma retke.

Virumaal juhtub selliseid asju, sest hääd inimesed leiavad Virumaa üles, tulevad siia elama, rändama või toovad siia näiteks mõne uue festivali.

Ja ühel hetkel juhtubki nii, et ei pea enam kodunt lahkuma. Kõik on korraga olemas, siinsamas, Lääne-Virumaal. Käsmus on muusika ja Rakveres meestetants või punkarite laul. Teatrit saab ja kirjanikud käivad Karepal külas. Ning inimesed muutuvad sellevõrra rõõmsamaks. Just nii.

Aga mis nägu ta siis on? Tont seda teab. Palju nägusid on tal, meeldivalt palju.

Kärt Lindlo, suvereporter

Miljon nägu

Lääne-Virumaal on väga erinevad näod: karteriõli meenutav nägu, nõia nägu, tulemüüri nägu, kipskäe nägu, vanatüdruku nägu, noore mõrsja nägu, päikese nägu, kuu nägu, oja nägu, maavanema nägu, joodiku nägu, lapse nägu, vanuri nägu, kiriku nägu, arvuti nägu, päkapiku nägu, hobuse nägu, linna nägu, küla nägu, puiestee nägu, metsa nägu, aasa nägu, taeva nägu, öö nägu, tuule nägu, tormi nägu, pargase nägu, valge laeva nägu, kella nägu, müüri nägu, ordulinnuse nägu, kosmonaudi nägu, mere nägu, kinda nägu, nööri nägu, puuri nägu, haamri nägu, raamatu nägu, noodi nägu, kellukese nägu, jõulurahu nägu, sõjaväelase nägu, uppunu nägu, kartuli nägu, vinniline nägu, punane nägu, kahvatu nägu, vihane nägu, leebe nägu, imestav nägu, naerev nägu, nuttev nägu, teo nägu, lutika nägu, härja nägu, kustukummi nägu, pliiatsi nägu, pastaka nägu, tindi nägu, korrektori nägu, tule nägu, jama nägu.
Lääne-Virumaa kõike nägusid lihtsalt ei jõua kirja panna.

Toomas Herm, reporter

Summeri nägu

Mererand. Vaikus. Kohale saabub üks autotäis seltskonda. Tegelikult on autos isegi kaks korda nii palju inimesi, kui sinna tohiks tegelikult mahtuda.

Seejärel hakkab kõlama mõni tore diskoplaat kas Mari-Leenult või kelleltki muult sama kaliibri artistilt. Ühel hetkel tuleb kindlasti Niki ja "Sa oled see, kes jääb". Muusika üürgab, grill suitseb, pudelid kõlksuvad, neiud kilkavad. Helistatakse sõpradele, kutsutakse noori juurde. Nauditakse lärmakalt meie väga lühikest suve. Eesti keeles.

Natuke maad edasi telgib teine seltskond. Teine keel, samuti Eestimaale omane. Grillitakse. Juuakse neidsamu jooke, mida eelmises seltskonnaski. Muusika on üldjuhul teistsugune, kuid mitte alati. Tuntud viisid, lauldakse ainult teiste sõnadega ja teises keeles.

Ja suvenautlemise kilked - mis seal salata, ka röögatused - on teises keeles, meile väga tuttavas.

Üks ja sama noorus, häirivad vaikselt rannas olla tahtjat ühepalju. Meenuvad Dagö laulu sõnad: "Sinu jaoks suvi on alati summer ..." Selle summeri nägu on vahel Lääne-Virumaa ja kogu Eesti ka. Ehk ei ole me siin siiski "kõige eestim".

Kadri Haavajõe, reporter