Kuna oleme siin Tapal olnud juba mõnda aega pärast esimese kirja kirjutamist, siis lisan veel mõned mõtted.
Kiri kasarmust: Motiveerimine ja vajalik õppetund
24. juuli 2009, 08:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd olen toas, kus on ka laud.
Praeguseks on läbi esimene n-ö pärisnädal ja mõtteid on peas isegi liiga palju, et kõigest suudaks kirjutada.
Jõudsin ka koju ühe kirja kirjutada palvega, et nad mulle pakiga telefoni saadaksid.
Saime kätte relvad, seljakotid ja rakmed, õppisime rivisammu, koristasime üsna palju. Üldiselt ei ole väga palju hullemaks läinud. Kui saame karistada, siis reeglina asja eest.
Loomulikult ei nimetata ühtegi tegevust karistuseks - see on motiveerimine või õppetund.
Kõige põhilisem rikkumine on rivis jutustamine. Ühes rivitunnis pani leitnant korralikult kildu, mis hajutas tähelepanu ja tõi kaasa palju pisivigu.
Leitnant, kes on muidu muhe ja naeratab kogu aeg, sai vihaseks ja ütles, et teeme vahetunni toenglamangus.
Kui mõni ei tea, mis see on, siis see on poos, milles tehakse kätekõverdusi. "Puhkasime" nii viis minutit.
Kui mõnda aega olime edasi harjutanud, käskis leitnant meil paigal seista, et midagi uut õpetada.
Üks "frukt" pidi aga ikka rääkima ja siis saime veel ühe "vahetunni" - kümme minutit valvelseisakut.
Sarnaselt saime ka eile "õppetunni", kus seisime mõnikümmend minutit vaikselt.
Alguspäevil käskis seersant seletamise eest rivis võtta kükkasendi. Üks, kes kogu aeg rivis jutustas, ei osanud eriti eesti keelt ega saanud üldse aru, mida peab tegema, nii et küsis ühel hetkel - mitu?
Mõned ajateenijad saavadki tegelikult eesti keelest väga vähe aru. Aga on ka selliseid nagu mina, kes oskavad hästi nii eesti kui vene keelt.
Üldiselt on sõjaväes pigem huvitav ja palju sõltub sellest, kuidas asjasse suhtuda.
Loomulikult leidub rühmas vähemalt üks tüüp, keda ei huvita, et teised tema pärast kannatada saavad. Õnneks on enamik "õppetunde" individuaalsed.
Kokkuvõttes võib öelda, et olukord pole üldse nii hull, kui on mõnelt poolt kuulda olnud. Võib-olla on see alguse asi või mingi anomaalia siin Tapal. Elame, näeme.
Rivis ja tunnis saab mõnikord palju nalja, aga kõik need ei jää meelde. Näiteks söömise kohta ütles meie leitnant - vabal ajal istud seljaga ukse poole, pistad nätsupadja põske ja tunned elust mõnu.
Igal juhul kontaktini.
Reamees German
12. juuli 2009