Pilk nahkhiirte salapärasesse maailma

Kobar põhja-nahkhiiri talvitumas Piusa koobastikus. See jahedalembene liik oskab lugu pidada ka keldritest, kus temperatuur päris nulli lähedal.. Foto: Lauri Lutsar.

Lisaks rändlindudele ületavad riigipiire ka kaugemalt tulnud nahk­hiired. Neid looduskaitse all olevaid huvitava välimuse ja eluviisiga pi­siime­tajaid elab Eestis suviti koguni tosin liiki.

Aasta läbi elab Eestis seitse liiki nahkhiiri, suviti veel viis liiki lisaks.

Nahkhiired rändavad nii üksikult kui väikeste rühmadena, lennukõrgus on liigist olenevalt 2-40 meetrit.

Nad elavad 10-20 aastat vanaks, vanimad isendid on elanud koguni üle 30 aasta.

Rändavad nahkhiireliigid talvituvad ja ka paarituvad Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Tiined emased saabuvad meie piirkonda mais-juunis, isaseid tuleb "lõunamaalt" kaasa märksa vähem.

Poegade sünni- ja kasvamise perioodiks moodustavad täiskasvanud emased 10-100 isendist koosneva poegimiskoloonia, kus juunis või juuli algul sünnivad järglased (igal emasel 1-2).

Matti Masingu hinnangul on tõenäoliselt kõige haruldasem nahkhiireliik Eestis siin suveperioodil elav pügmee-nahkhiir - detektor-uuringutel ei leita teda mitte igal aastal.

Hinnanguliselt leidub seda liiki Eestis igal aastal vaid 50-200 isendit. Pügmee-nahkhiir on ühtlasi Põhja-Euroopa väikseim nahkhiir, kelle tiibade siruulatus on vaid 20 sentimeetrit.

Eesti ja kogu Põhja-Euroopa suurim nahkhiir on aga suurvidevlane, kelle tiibade siruulatus on umbes 40 sentimeetrit.

Oma võimsate kihvadega purustab ta maipõrnikaid otse lennul.