Juhtkiri: Ülekoormatud perearstindus

Rakvere polikliinik. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Tänane Virumaa Teataja kajastab juhtumit, kus perearsti kabinetti pöördunud patsient abi ei saanud.

Millegipärast juhtub alati nii, et süüdi pole õieti keegi, kannatajaks jääb aga inimene.

Perearsti süüdistada ei saa, sest tema oli puhkusel ja tal asendaja olemas, aga valuta­va käega mees arsti juurde ei jõudnudki.

Õde oleks pidanud mehe sinna saatma, aga te­ma otsustas sedapuhku ohjad enda kätte haarata ning sisuliselt pani diagnoosi ja määras ravi.

Õde võib ju arsti puhkuse ajal üksi vastuvõtus olla, aga ainult selleks, et osata suunata patsienti õige arsti juurde. Või soovitada minna traumapunkti.

Sinna läks kannatanu aga alles siis, kui ka teisel külaskäigul lasi õde vaid rohkem määret kasutada ja valudes patsiendile tundus selline ravivõte kahtlane - traumapunktist lahkus ta kipsis käega.

Tõenäoliselt pole tegemist üksikjuhtumiga, vaid looga, mis erineval kujul võib Eestis mitmel pool ette tulla.

Eesti Perearstide Seltsi esindaja hinnangul puudub Eestis toimiv struktuur perearsti asendamiseks.

Ja eriti suvisel ajal on perearstid üksteist asendades ilm­selgelt tööga üle koormatud.

Pärast seda, kui perearstid on muutunud ettevõtjateks, tekib paratamatult kellelegi näpuga näitamata kahtlus, et arstivanne võrdub poliitiku poliitilise vastutusega.

Aga mida siis olukorra leevendamiseks ette võtta?

Riiklikul tasandil analüüsida perearstinduse mõttekust, leida moodusi, kui­das süsteemi võima­likult tõhustada, olgu siis kas või noorte andekate arstide tööle­tuleku motiveerimisega, mitte väikekohtadest ja Eestist äramineku soodustamisega.

Ja meil kui potentsiaalsetel patsientidel pole muud teha, kui maksta sotsiaalmaksu ja loota, et ei jää haigeks.

Ja kui ikkagi jääme, siis arstiga silmast-silma kohtudes uurigem, kas ravi suhtes võetakse ikka ette kõik, mis on vajalik.