Kiri: Unustamatu päev unustatud mõisates

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lasila mõis.
Lasila mõis. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Juba mitmendat aastat korraldab Eesti Mõisakoolide Ühendus külastusmängu "Unustatud mõisad".


Eelmisel aastal mööda Eestit ringi sõites märkasin mitmel pool maantee ääres pruune silte kuupäevadega - need kutsusid mõisaid külastama.

Võtsin hoogu mõnda mõisa sisse põigata, kuid hoovõtuks see kahjuks jäigi.

Tänavu keerasin aga autonina Lasila suunas. Sealse mõisa peahoone ei ole eriti suur, aga väga omapärane, ehitatud tellistest ja nurgatornidega.

Kui olime pileti lunastanud, tutvustas mõisat ja selle ajalugu giid (nagu ehtne mõisapreili, ilusa maani kleidi ja blondide lehvivate lokkidega).

Kõige üllatavam ajaloofakt minu jaoks oli, et sealkandis elanud mees, kes on meie kahekroo­nisel rahatähel - K. E. von Baer.

Ajaloofaktid kuulatud ja mõisale ring peale tehtud, maandusime õdusas kohvikus, mis oli vanasti olnud mõisahärra tuba ja mille ühes ümaras nurgas oli mõnus aknast tuleval õhtupäikesel end paitada lasta.

Vanas tantsusaalis askeldati suure laua ääres, kes tegi liivakaarti, kes klaasimaali ja sai endale ka saunaseebi viltida. Loomulikult proovisime oma kätt igas asjas.

Maalid, kaardid, seebid valmis, oli aeg lahkuda ja suunduda järgmisse mõisa.

Kiltsi mõisas on elanud kuulus mereväeohvitser Adam Johann von Krusenstern. See mõis andis juba kindluse mõõdu välja.

Peamajas ehitusprahi vahel ringi uidates oli kartus ära eksida, kuid selle korras rõdult avanes ilus vaade pargile. Tänu giidipoisile saime aimu mõisa ajaloost ja Krusensterni eluloost ning loomulikult ostsime kohvikust kaasa kotitäie saiakesi.

Niipalju teadmiseks, et Kiltsi mõisapargis on sajaaastane karusmarjaallee.

Soovitan kõigile tihedamini suurelt maanteelt kõrvale põigata ja te võite avastada midagi superilusat ja toredat.

Meil oli tõesti tore päev, koju jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud.

Ülle ja Uku-Siim

Tagasi üles