Kõike süsimustades värvides nägijate jaoks võib tunduda, et maavalitsuste tegevuskulude kärpimine pea kümnendiku võrra on hiiliv haldusreform.
Juhtkiri: Muutuste eel
Valjuhäälselt ei taha ükski erakond toetada regionaalministri kava, mis tähendab sisuliselt maakondade valdadeks muutmist, kuid haldusreformi vajalikkusest räägivad kõik.
Tänavu ühe korra on maavalitsuste kulusid juba kärbitud ja küllap tuleb neid kärpeid tulevikus veelgi.
Samas jääb maavalitsuse funktsioon paljude inimeste jaoks arusaamatuks, sest maavalitsuse põhiülesanne - järelevalve - on hambutu.
Järelevalve teostub pigem selles, kui hästi mõni omavalitsus või asutus pabereid vormistab, aga reaalne elu võib olla hoopis problemaatilisem - selle kordaseadmiseks jäävad maavalitsuse käed paraku enamasti lühikeseks.
Kui maavalitsust kui institutsiooni Eestis üldse ei oleks, täidaks tema praegusi funktsioone mõni muu organ, olgu see siis maakonna tasandil või aste kõrgemal, riiklikul tasandil.
Küsimus on, kuidas saaks maavalitsus neid täita - olgu või riikliku järelevalve, teatud info kogumise ja tegevuse koordineerimise alal - võimalikult efektiivselt.
Igal juhul kaasneb igasuguse reformiga segaduste ajajärk, mille puhul võib selle tegelik eesmärk ehk kulutuste optimeerimine üldse saavutamata jääda.
Et reformid oleks tõhusad, eeldavad need põhjalikke analüüse ja enne otsuste langetamist erinevate variantide läbikaalumist, mis üks või teine muudatus endaga nii üksikutele piirkondadele kui riigile tervikuna kaasa tooks.
Ja et Eesti-sugusel väikeriigil on koguni oma regionaalminister oma ametkonnaga, ei tohiks ju olla võimatu faktidele ja andmetele tuginedes teha parimaid otsuseid.
Paradoksaalne on kogu asja juures veel see, et kui maavalitsuste eelarveid riigi poolt kärbitakse ja funktsioone vähendatakse, siis iga järgmise maavanema nimetamisel muutub see ametikoht üha poliitilisemaks.