Mina, sina ja tema – kas oleme ikka meie?

Laulupeol oleme kõik meie. Foto: Artur Sadovski

Kas mina, sina ja tema oleme vaid erinevad inimesed või on meil ka midagi ühist? Olen seda tihti endalt kü­sinud ja tahaksin väga, et kõik mu küsimusest aru saaksid.

Paarikümne aasta jooksul on meie elu kardinaalselt muutunud - oleme oma riigi kodanikud, meil on oma raha; piirid on lahti ja seega võimalus nii reisida kui ka haridust saada teistes riikides, enamikul peredest on auto ja üsnagi head elutingimused. Kuid, kas muutused heas suu­nas on muunud ka meid endid ja meievahelisi suhteid?

Mäletan aega, mil tuli otsida linna erinevatest kauplusest toidupoolist, ja siis oldi samuti õnnelikud. Tööpuudust polnud, kuigi, kas seda ikka täie pühendumisega tehti, see oli iseasi. Paaril korral aastas olid laupäevakud, kus üheskoos koristati majaümbrusi, parke.

Oli, kuidas oli, ka seda aega ei taha tagasi, kuid sellal osati ja suudeti leppida paljudest asja­dest ilmaolemisega. Tähtsamad olid inimestevahelised suhted.

Kuidas on siis lood nüüd? Mina isiklikult näen asju hoopis tumedamates värvides - linnakodud, kaup­lused ja kultuuriasutused on kõik nii kau­nid ja mood­sad, kuid meeter eemal on maha poetatud suit­sukoni, jäätisepaber ja lausa prügikott.

Seda kõike nähes mõeldakse tihti linnavalitsuse tegematajätmistele. Süüdi on ju ikka kõik teised, kuid mitte näiteks mina ise, kes ehk hiljuti samuti "unustasin" jäätisepaberi pargipõõsa varju! Samuti oleme harjunud, et linnapildis lausa igal aastal val­mib mingi uhke hoone või rajatis, kuid kas me ka ise saaksime kuidagi kaasa aidata? Ehk oleks just minu abi vajalik kusagil, kas või heakorratöödel, meie linna kaunimaks muutmisel?

Nüüd, mil meie riigis valitseb kokkuhoiupoliitika, mida pea­me järgima ka järgneva nelja-viie aasta jook­sul, pole või­malik jagada po­pulaarseid valimislubadusi, et just minu erakond tagab, et lin­na ehitatakse uus seltsimaja, jäähall. Neid ehitisi on küll väga vaja, kuid praegu tuleb hoida olemasolevat, tagada inimväärne elu - ühesõnaga, kas või lap­pida, et elu kehvemaks ei muutuks.

Kas oleme kõik võrd­sed, kas me kõik ikka oleme oma väljateenitud töötasu väärilised, kas paneme tähele neid, kes kannatavad puuduse all ...? Õnneks on meie hulgas palju inimesi, kes seda näevad, tihti mõne asjaolu puhul silma kinni pigistavad, ja ikka ulatavad abikäe või toetavad hea sõnaga, mis muudab meievahelisi suhteid.

Kui ollakse noor, siis ei vaadata vanemaid inimesi hea pilgu­ga, kuid kahjuks tuleb kord seegi aeg, kui ollakse ise samasugune - vana, väeti kepiga kõndiv ... Ja siis teeks või kõik, et saaks hea tervise,väljanägemise - ühesõnaga hea elu. Arvestagem rohkem teistega, ärgem kao­tagem inimlikkust, hoidkem kõike kaunist meie ümber, tehkem kõik, et ka järgnevatel põlvedel oleks uhke ja hea elada linnas, mille nimi on Rakvere!